Kokkuvõte

Juba mõnda aega on päevakorral olnud küsimus, kas sünniga on omandanud Eesti kodakondsuse ka need inimesed, kelle esivanemad said Tartu rahulepingu alusel Eesti kodakondsuse (lühiduse huvides on kasutatud väljendit „optandid“), kuid ei naasnud ühe aasta jooksul Eestisse.

Artiklis on toodud ülevaade ajaloolisest allikmaterjalist, mis puudutab optantide järeltulijate kodakondsust. Samuti käsitletakse artiklis rahvusvahelise lepingu õiguslikku iseloomu, selle vahetu kohaldatavuse ning tõlgendamise põhimõtteid. Selles valguses analüüsitakse Tartu rahulepingu opteerimissätte sisu ning selgitatakse, et Tartu rahulepingust ei saanud tuleneda kodakondsuse otsuse mittejõustumise või kodakondsuse kaotamise alust, kui Eesti kodakondsuse saanud inimene ei lahkunud ühe aasta jooksul Venemaalt.

Kodakondsuse kaotamise tingimused tuli määrata riigisiseses õiguses. 1922. ja 1938. aasta kodakondsuse seaduse kohaselt olid Eesti kodanikud ka need inimesed, kes olid saanud Eesti kodakondsuse rahvusvahelise lepingu alusel. Ajaloolistest dokumentidest nähtub selgelt, et Eesti riik pidas nii 1922. aasta kui ka 1938. aasta kodakondsuse seaduse alusel Eesti kodanikeks ka neid optante, kes ei asunud Eestisse.

• rahvas
,
• rahvusvaheline leping