Kokkuvõte

Eesti haldusõigusmõistmise traditsioonis ulatuvad halduskohtu pädevuse küsimuse juured 20. sajandi algusesse, mil loodi administratiivkohus. 1918. aastal iseseisvunud Eesti Vabariik ja 1992. aastal taasiseseisvunud Eesti Vabariik olid sarnases olukorras: et riik toimiks riigina, tuli haldusõigus mõlemal ajal nullist luua ning praktikasse rakendada. Puudus võimalus see vahetult eelnenud riigikorraldusest üle võtta, samuti mõlemas noores demokraatias tuli kindlustada selged volitused ning pädevuspiirid riiklikele institutsioonidele, tagamaks võimude lahusus ning ökonoomia. Noores riigis on võimu jaotamise küsimus keskse tähtsusega ja võimu jagamise üheks valvekoeraks on riigi kõrgeim kohus.

Riigikohtu administratiivosakonna (1919–1940) ja halduskolleegiumi (alates 1992) otsused ning määrused kannavad märki sellest, et riigi ülesehitamise algusaastail ei ole pädevusküsimuste lahendamine lihtne. Seesama käib halduskohtu pädevuse piiritlemise kohta. Käesolevas artiklis kõrvutatakse Riigikohtu kahe tööperioodi lahendeid ja uuritakse, mida peab ja on pidanud halduskohus enda pädevusse kuuluvateks küsimusteks ehk milline osa riigivõimust kuulub halduskohtule. Esmalt tutvustatakse lugejale eri aegadel halduskohtu pädevust reguleerinud seadustike sätteid ja nende kohta tehtud normikriitikat ning seejärel analüüsitakse võrdlevalt kohtulahendeid mõlemast ajavahemikust. Riivamisi otsitakse artiklis vastust küsimusele, kui varmas on Riigikohtu administratiivosakond ja halduskolleegium olnud enesele pädevuse loomisel.

• kohtualluvus
,
• halduskohtusse pöördumine
,
• võimude lahusus
,
• haldustoimingud
,
• õigusajalugu