Kas meist keegi täpselt teabki, mis elus kõige olulisem on – patakas raha, kuulsus või hoopis pereõnn, ometi on üks tegur, millega me kõik arvestama peame – see on aeg.

Kohates tänaval mõnd tuttavat ja valmistudes diskussiooniks päevapoliitilistel teemadel kuuleme tihtipeale vastuseks, et ei ole aega, tööd on palju ja kõike tuleb teha jooksujalu. Eriti kiire näib aga olevat juristidel, ükskõik, millega siis tegeldakse – kas halduri ülesannetega järjekordses pankrotimenetluses või hoopis uue seaduseelnõu ettevalmistamisega.

Juristi „leival“ ei paista lähitulevikus lõppu liginevat, pigem vastupidi. Iga mööduv nädal või kuu toob juurde nii uusi probleeme praktiliste kaasuste näol kui ka lahendusi. Ja vahest tunneb mõnigi meist selles pidevas „juriidilises“ pikamaajooksus perpetuum mobile' na.

Kui palju tööd juristid teha vihuvad, näitab ehk tinglikult „Riigi Teatajate“ hulk ja nendes avaldatud seaduste jt. õigusaktide arv. Peaaegu iga päev oma postkastist „Teatajat“ leides seda ei märkagi, võimsa mulje uuest seadustelaviinist saab siis, kui ollakse mõned nädalad oma tööst või kodust eemal. Näiteks 10. juunist 3. augustini ilmus 27 „Riigi Teataja“ I osa, 6 II osa ja 4 lisa.

Toimetajale oli kõige meeldivam uudis Konkurentsiseaduse vastuvõtmine, kuna see valdkond kiilub end tihedasti minu igapäevase uurimisobjekti hulka. Kuid samas ei saa märkimata jätta ka meile selliste oluliste seaduste vastuvõtmist nagu Asjaõigusseadus, Kohaliku omavalitsuse korralduse ja Kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste seadused (mis võeti vastu millegipärast vastupidises järjekorras: anti õigus valida – ei tea keda ja ei tea milleks), Tsiviilkohtupidamise seadustik jt. kohtumenetlust reguleerivad seadustikud ning kodu– kui välismaal pahaendelist kõmu tekitanud Välismaalaste seadus.

Imestust äratavad aga meie riigi teosammud hariduse sfääris. Üks esimesi ja olulisi ümberkorraldust vajavaid valdkondi majanduse kõrval on olnud koolid ja õppeprogrammid. Aga siiani ei ole meil veel ühtset ja terviklikku arusaamist, missugune meie tulevane hariduselu peaks välja nägema. Kui me ei tea, missugust kõrgharidust me vajame, missugune peaks olema õpetamise struktuur ja süsteem, anname me oma tudengeile võimaluse valida õppimiskoht mujal maailmas. Sel juhul ei või me enam kindlad olla, et 4–6 aastat välismaal õppinu enam tagasi tahab tulla. Aja jooksul omandatud harjumus kõike saada, mida vaja on (eriti just mugavaid töövahendeid! ), ei taha oma kohta „viletsamale“ elule kergesti loovutada.

Need, kel kõrgkool juba läbi, ei jää enamasti oma teadmistega paigale. Nad leiavad aega oma argipäevase töö kõrvalt korraldada ja külastada mitmesuguseid seminare, osaleda rahvusvahelistel konverentsidel ja täiendada end välismaal. Aja kulgedes on viimati nimetatud võimalused muutunud üha kättesaadavamaks, sest pakkumisi „arenenumatelt õdedelt–vendadelt“ vähemalt Tartu Ülikooli aeg–ajalt saabub: kinnisvara, tsiviilkohtupidamise probleemid Baltimaades, intellektuaalse omandi, rahvusvahelise õiguse, sh. inimõiguste jmt. teemadel. Tuleb ainult aeg maha võtta ja minna.

Ka toimetajal tekkis tahtmine end uute teadmiste tuultega värskendada ning ma veetsin 7 nädalat Concordis, New Hampshire osariigi pealinnas. Sealse Franklin Pierce Law Center'i intellektuaalse omandi suvekoolis kuulasin 2 loengukursust – autoriõigusest ja litsentsimise alustest. Igapäevaste sadade lehekülgede kodulektüüri kõrvalt jäi aega ka teiste riikide ja nende seaduste vastu huvi tunda. Kõik meie, osavõtjad, – umbes sada juristi, juuratudengit, patendivolinikku, inseneri jt. kogu maailmast – tõdesime, et praegusel ajal on kõige parem olla jurist ja mõnes ümberkorraldusi tegevas riigis nagu näiteks Eesti. Just siin saab olla juristiks sõna otseses mõttes – osaleda õigusloomes ja praktika kujundamises uute õigusaktide pinnalt, uute ühiskondlike ning õigussuhete vormimisel. Kuivõrd oluline see on, saab tegelikult teada alles võõrsil olles. Sest näiteks mitte iga jurist Ameerika Ühendriikides või Ühendatud Kuningriigis ei võta osa õigusloomest, ainult väljavalitud. Meil aga on praegu iga jurist potentsiaalne õiguse looja.

Hinnakem siis oma aega, mil meil ei ole veel vaja tööpuudust karta. Olgem aktiivsed – kasutagem aega ratsionaalselt ning ülimalt „õiguslikult“ – õppigem, algatagem ja praktiseerigem. 1990–ndate aastate esimene pool ja kõik sammud meie õigussüsteemi kujundamisel eile, täna ja homme on ajas samasugusel kujul kordumatud.

• Info