Kas meist keegi täpselt teabki, mis elus kõige olulisem on –
patakas raha, kuulsus või hoopis pereõnn, ometi on üks tegur,
millega me kõik arvestama peame – see on aeg.
Kohates tänaval mõnd tuttavat ja valmistudes diskussiooniks
päevapoliitilistel teemadel kuuleme tihtipeale vastuseks, et ei ole
aega, tööd on palju ja kõike tuleb teha jooksujalu. Eriti kiire
näib aga olevat juristidel, ükskõik, millega siis tegeldakse –
kas halduri ülesannetega järjekordses pankrotimenetluses või hoopis
uue seaduseelnõu ettevalmistamisega.
Juristi „leival“ ei paista lähitulevikus lõppu liginevat, pigem
vastupidi. Iga mööduv nädal või kuu toob juurde nii uusi probleeme
praktiliste kaasuste näol kui ka lahendusi. Ja vahest tunneb mõnigi
meist selles pidevas „juriidilises“ pikamaajooksus perpetuum
mobile' na.
Kui palju tööd juristid teha vihuvad, näitab ehk tinglikult
„Riigi Teatajate“ hulk ja nendes avaldatud seaduste jt.
õigusaktide arv. Peaaegu iga päev oma postkastist „Teatajat“
leides seda ei märkagi, võimsa mulje uuest seadustelaviinist saab
siis, kui ollakse mõned nädalad oma tööst või kodust eemal.
Näiteks 10. juunist 3. augustini ilmus 27 „Riigi Teataja“ I osa,
6 II osa ja 4 lisa.
Toimetajale oli kõige meeldivam uudis Konkurentsiseaduse
vastuvõtmine, kuna see valdkond kiilub end tihedasti minu igapäevase
uurimisobjekti hulka. Kuid samas ei saa märkimata jätta ka meile
selliste oluliste seaduste vastuvõtmist nagu Asjaõigusseadus,
Kohaliku omavalitsuse korralduse ja Kohaliku omavalitsuse volikogu
valimiste seadused (mis võeti vastu millegipärast vastupidises
järjekorras: anti õigus valida – ei tea keda ja ei tea milleks),
Tsiviilkohtupidamise seadustik jt. kohtumenetlust reguleerivad
seadustikud ning kodu– kui välismaal pahaendelist kõmu tekitanud
Välismaalaste seadus.
Imestust äratavad aga meie riigi teosammud hariduse sfääris. Üks
esimesi ja olulisi ümberkorraldust vajavaid valdkondi majanduse
kõrval on olnud koolid ja õppeprogrammid. Aga siiani ei ole meil
veel ühtset ja terviklikku arusaamist, missugune meie tulevane
hariduselu peaks välja nägema. Kui me ei tea, missugust
kõrgharidust me vajame, missugune peaks olema õpetamise struktuur ja
süsteem, anname me oma tudengeile võimaluse valida õppimiskoht
mujal maailmas. Sel juhul ei või me enam kindlad olla, et 4–6
aastat välismaal õppinu enam tagasi tahab tulla. Aja jooksul
omandatud harjumus kõike saada, mida vaja on (eriti just mugavaid
töövahendeid! ), ei taha oma kohta „viletsamale“ elule kergesti
loovutada.
Need, kel kõrgkool juba läbi, ei jää enamasti oma teadmistega
paigale. Nad leiavad aega oma argipäevase töö kõrvalt korraldada
ja külastada mitmesuguseid seminare, osaleda rahvusvahelistel
konverentsidel ja täiendada end välismaal. Aja kulgedes on viimati
nimetatud võimalused muutunud üha kättesaadavamaks, sest pakkumisi
„arenenumatelt õdedelt–vendadelt“ vähemalt Tartu Ülikooli
aeg–ajalt saabub: kinnisvara, tsiviilkohtupidamise probleemid
Baltimaades, intellektuaalse omandi, rahvusvahelise õiguse, sh.
inimõiguste jmt. teemadel. Tuleb ainult aeg maha võtta ja minna.
Ka toimetajal tekkis tahtmine end uute teadmiste tuultega värskendada
ning ma veetsin 7 nädalat Concordis, New Hampshire osariigi
pealinnas. Sealse Franklin Pierce Law Center'i intellektuaalse omandi
suvekoolis kuulasin 2 loengukursust – autoriõigusest ja
litsentsimise alustest. Igapäevaste sadade lehekülgede
kodulektüüri kõrvalt jäi aega ka teiste riikide ja nende seaduste
vastu huvi tunda. Kõik meie, osavõtjad, – umbes sada juristi,
juuratudengit, patendivolinikku, inseneri jt. kogu maailmast –
tõdesime, et praegusel ajal on kõige parem olla jurist ja mõnes
ümberkorraldusi tegevas riigis nagu näiteks Eesti. Just siin saab
olla juristiks sõna otseses mõttes – osaleda õigusloomes ja
praktika kujundamises uute õigusaktide pinnalt, uute ühiskondlike
ning õigussuhete vormimisel. Kuivõrd oluline see on, saab tegelikult
teada alles võõrsil olles. Sest näiteks mitte iga jurist Ameerika
Ühendriikides või Ühendatud Kuningriigis ei võta osa
õigusloomest, ainult väljavalitud. Meil aga on praegu iga jurist
potentsiaalne õiguse looja.
Hinnakem siis oma aega, mil meil ei ole veel vaja tööpuudust karta.
Olgem aktiivsed – kasutagem aega ratsionaalselt ning ülimalt
„õiguslikult“ – õppigem, algatagem ja praktiseerigem.
1990–ndate aastate esimene pool ja kõik sammud meie õigussüsteemi
kujundamisel eile, täna ja homme on ajas samasugusel kujul
kordumatud.