Kokkuvõte

Õigusloome probleeme võib käsitleda kolme valdkonnana:

1) seadusandlik initsiatiiv;

2) seaduseelnõude ettevalmistamine;

3) õigusloome koordineerimine.

1 Seadusandliku initsiatiivi õiguslikuks aluseks on põhiseaduse § 103, mille kohaselt seaduse algatamise õigus on Riigikogu liikmel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu komisjonil, valitsusel ja presidendil põhiseaduse muutmiseks. Riigikogu võib teha valitsusele ettepaneku seaduseelnõu algatamiseks. On normaalne, et suurem osa eelnõudest jõuab Riigikokku läbi valitsuse. Valitsusel on palju paremad võimalused kaasata parimaid asjatundjaid eelnõude koostamisele, kui seda on Riigikogul endal. Viimasel ajal on aga tugevnenud Riigikogu liikmete soov ise eelnõusid koostada ja esitada. Tulemuseks on enamikul juhtudel juriidiliselt ebakorrektsed eelnõud, mida ei ole võimalik seadustena vastu võtta või mille parandamiseks ja ümbertegemiseks kulub liiga palju aega. Eelnõude koostamine peaks jääma juristide pärusmaaks, küll aga saab eelnõu oma lõpliku sisu Riigikogu liikmete otsuste kaudu.

• seadusandlus