„Juridica“ vastutava väljaandja ja tegevtoimetaja ettepanekul
peaksin ma selle numbri toimetajaveergudes kirjutama midagi üldisemat
kohtumenetlusest. Tundub, et selles - mõnevõrra ehk
õiguspoliitilises rubriigis - on ka meil juba ülim aeg tunnistada
kohtumenetlused nii toredateks asjadeks, mis tingivad vajaduse
rääkida kohtumenetluse alternatiividest.
Vastavalt põhiseaduse § 15 lg 1 ja Euroopa inimõiguste
konventsiooni artiklile 6 on igaühel õigus oma õiguste ja
vabaduste rikkumise korral, samuti talle esitatud süüdistuse
läbivaatamiseks pöörduda kohtusse.
Ilmselt ei peaks olema ja tõenäoliselt ei olegi kõnealusel
põhiõigusel tänapäeval siiski mitte üksnes kohtumenetluse pooli
demilitariseeriv, vaid ka kohtumenetlust vältiv toime.
Rõhutagem, et sotsiaalseks väärtuseks saab tunnistada vaid
põhimõttelise võimaluse pöörduda kohtu poole siis, kui konflikti
muud lahendusvõimalused on ammendatud. Nimelt ei võimalda
tänapäeval miski ja mitte üheski riigis väita, et kohtumenetlus on
ühiskonna kõige ideaalsem konfliktide lahendamise vorm. Õigem oleks
hoopis öelda, et enamikes riikides on viimastel aastakümnetel
oluliselt vähenenud kohtumenetluste „ligitõmbavus“: pidevalt
pikeneb kohtumenetluste kestvus; kohtumenetluses osalemine muutub üha
kallimaks kasvõi näiteks esindajatasu pideva suurenemise tõttu;
teatud liiki asjade lahendamiseks on kohtumenetluse vorm
põhimõtteliselt küsitav jne. Sellises olukorras peakski
klassikalise kohtumenetluse põhimõtteline võimalikkus stimuleerima
konflikti pooli pigem alternatiivide otsinguile.
Klassikalise kohtumenetluse tuntuimad alternatiivid on kohtulikud
ja kohtuvälised lepitusmenetlused; kohtulikud kiirmenetlused
(lihtmenetlused); oportuniteediprintsiibile (kokkuleplusele) tuginevad
kohtumenetlused.
Erialakirjanduses on avaldatud arvamust, et vältimatult on vaja
lepitusmenetluste juurutamist kaaluda nendes eluvaldkondades, kus
on oodata kohtuasjade kasvu ja omakorda selle kasvu hindamisel
peaks arvestama eeskätt selliseid faktoreid, nagu elutingimuste
komplitseerumine (mingites elusfäärides), muutused sotsiaalsetes
suhetes, majanduslike tingimuste, tehnika ja tehnoloogia plahvatusliku
uuenemine ja demograafilised muutused. Elutingimuste
komplitseerumisest räägitakse näiteks Saksamaal sellistes
eluvaldkondades nagu majandus tervikuna, krediteerimine, teenindus
(eeskätt seoses selle kiiresti süveneva diferentseerumisega),
ehituse planeerimine, eluruumide üürimine ja liiklus.
Eesti oludes tuleks siinjuures arvestada, et omandireformi sfääris
ei ole meil lähiajal ilmselt oodata kodurahu ja seetõttu tuleks meil
tõsiselt kaaluda vastava lepitusmenetluse kujundamist.
Kohtuasjade kasvu tingivad sotsiaalsuhete muutused seonduvad näiteks
mehe-naise rolli muutusega, muudatustega töö- ja vaba aja
vahekorras, aga ka tarbimisharjumuste muutumisega. Just sotsiaalsuhete
muutusest on tingitud hagide kasv reisibüroode vastu ja kohtuasjade
kasv seoses sõjaväeteenistusest keeldumise või ülikoolis
õppimisvõimaluse puudumisega.
Meie oludes esimeseks tõsiseks sammuks klassikalise kohtumenetluse
alternatiivide otsimisel tuleb aga lugeda kriminaalasjade
lihtmenetluse juurutamist. Selle alternatiivi puhul (vt RT 1996,
48, 943) on tegemist anglo-ameerikaliku plea bargaining
menetluse üsnagi lähedase sugulasega.
Kuivõrd meie kohtumenetluse esimene suur pääsuke end õigustab,
seda näitab kahtlemata aeg, kuid igal juhul tuleks jätkata ka teiste
alternatiivide otsinguid ja loodetavasti ka leidmisi. Jäägu
klassikaline kohtumenetlus oma kõigi printsiipide valguses
tõepoolest vaid juhtudeks, mil muud konflikti lahendamise võimalused
on ammendunud.