„Juridica“ vastutava väljaandja ja tegevtoimetaja ettepanekul peaksin ma selle numbri toimetajaveergudes kirjutama midagi üldisemat kohtumenetlusest. Tundub, et selles - mõnevõrra ehk õiguspoliitilises rubriigis - on ka meil juba ülim aeg tunnistada kohtumenetlused nii toredateks asjadeks, mis tingivad vajaduse rääkida kohtumenetluse alternatiividest.

Vastavalt põhiseaduse § 15 lg 1 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 6 on igaühel õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral, samuti talle esitatud süüdistuse läbivaatamiseks pöörduda kohtusse.

Ilmselt ei peaks olema ja tõenäoliselt ei olegi kõnealusel põhiõigusel tänapäeval siiski mitte üksnes kohtumenetluse pooli demilitariseeriv, vaid ka kohtumenetlust vältiv toime. Rõhutagem, et sotsiaalseks väärtuseks saab tunnistada vaid põhimõttelise võimaluse pöörduda kohtu poole siis, kui konflikti muud lahendusvõimalused on ammendatud. Nimelt ei võimalda tänapäeval miski ja mitte üheski riigis väita, et kohtumenetlus on ühiskonna kõige ideaalsem konfliktide lahendamise vorm. Õigem oleks hoopis öelda, et enamikes riikides on viimastel aastakümnetel oluliselt vähenenud kohtumenetluste „ligitõmbavus“: pidevalt pikeneb kohtumenetluste kestvus; kohtumenetluses osalemine muutub üha kallimaks kasvõi näiteks esindajatasu pideva suurenemise tõttu; teatud liiki asjade lahendamiseks on kohtumenetluse vorm põhimõtteliselt küsitav jne. Sellises olukorras peakski klassikalise kohtumenetluse põhimõtteline võimalikkus stimuleerima konflikti pooli pigem alternatiivide otsinguile.

Klassikalise kohtumenetluse tuntuimad alternatiivid on kohtulikud ja kohtuvälised lepitusmenetlused; kohtulikud kiirmenetlused (lihtmenetlused); oportuniteediprintsiibile (kokkuleplusele) tuginevad kohtumenetlused.

Erialakirjanduses on avaldatud arvamust, et vältimatult on vaja lepitusmenetluste juurutamist kaaluda nendes eluvaldkondades, kus on oodata kohtuasjade kasvu ja omakorda selle kasvu hindamisel peaks arvestama eeskätt selliseid faktoreid, nagu elutingimuste komplitseerumine (mingites elusfäärides), muutused sotsiaalsetes suhetes, majanduslike tingimuste, tehnika ja tehnoloogia plahvatusliku uuenemine ja demograafilised muutused. Elutingimuste komplitseerumisest räägitakse näiteks Saksamaal sellistes eluvaldkondades nagu majandus tervikuna, krediteerimine, teenindus (eeskätt seoses selle kiiresti süveneva diferentseerumisega), ehituse planeerimine, eluruumide üürimine ja liiklus.

Eesti oludes tuleks siinjuures arvestada, et omandireformi sfääris ei ole meil lähiajal ilmselt oodata kodurahu ja seetõttu tuleks meil tõsiselt kaaluda vastava lepitusmenetluse kujundamist.

Kohtuasjade kasvu tingivad sotsiaalsuhete muutused seonduvad näiteks mehe-naise rolli muutusega, muudatustega töö- ja vaba aja vahekorras, aga ka tarbimisharjumuste muutumisega. Just sotsiaalsuhete muutusest on tingitud hagide kasv reisibüroode vastu ja kohtuasjade kasv seoses sõjaväeteenistusest keeldumise või ülikoolis õppimisvõimaluse puudumisega.

Meie oludes esimeseks tõsiseks sammuks klassikalise kohtumenetluse alternatiivide otsimisel tuleb aga lugeda kriminaalasjade lihtmenetluse juurutamist. Selle alternatiivi puhul (vt RT 1996, 48, 943) on tegemist anglo-ameerikaliku plea bargaining menetluse üsnagi lähedase sugulasega.

Kuivõrd meie kohtumenetluse esimene suur pääsuke end õigustab, seda näitab kahtlemata aeg, kuid igal juhul tuleks jätkata ka teiste alternatiivide otsinguid ja loodetavasti ka leidmisi. Jäägu klassikaline kohtumenetlus oma kõigi printsiipide valguses tõepoolest vaid juhtudeks, mil muud konflikti lahendamise võimalused on ammendunud.

• Info