Kokkuvõte

Eelmise aasta Juridicas nr 3 kutsus protsessiõiguse õppetooli erakorraline professor Eerik Kergandberg arendama mõttevahetust kriminaalmenetluse reformiga seonduva üle. Nimetatud kriminaalõiguse valdkond on vaieldamatult aktuaalne nii teoreetikutest kui praktikutest juristide hulgas, vähemalt seni, kuni kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu ei ole veel lõplikult valminud ega seadusena Riigikogus aktsepteerimist leidnud.

E. Kergandbergi artiklis [1] käsitletakse lisaks kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu tutvustamisele kriminaalmenetluse algust ning sellega seonduvat menetluse „puhtuse“ printsiipi. Käesolevas artiklis püüaksin juhtida tähelepanu veel mõningatele vastuoludele või mõttekordustele, mida kehtiv kriminaalmenetluse koodeks (edaspidi KrMK; RT I 1995, 6, 69) paraku sisaldab.

Mitmed ebakõlad on tulnud ka sellest, et koodeksit on palju kordi muudetud ja täiendatud. 1991. aastast alates kuni käesoleva ajani on vastu võetud 15 vähem või rohkem mahukat seadust KrMK muutmise ja täiendamise kohta. See ei saa jätta koodeksile kui tervikule oma mõju avaldamata. Seadusel on piltlikult öeldes oma konstruktsioon ja tasakaal ning sagedased parandused ja täiendused kipuvad seda kõigutama ning raskuskeset paigast nihutama.

• kohtueelne menetlus
,
• menetluse dokumendid, tõlkimine, menetlusosaliste väljakutsumine
,
• kriminaalmenetluse tagamine