Kokkuvõte

Töötajate kasvav mobiilsus on toonud üha enam tähelepanu õigusvaidlustele ärisaladuse kaitse ulatuse üle, mis peegeldavad konflikti tööandjate omandipõhiõiguse ja töötajate vaba eneseteostusõiguse vahel. See konflikt on eriti terav teadmuspõhises majanduses: tööandjad püüavad kaitsta oma intellektuaalset omandit võimalikult laialdaselt, samal ajal kui töötajad soovivad uue tööandja juures töötades või oma ettevõtet käivitades kasutada täiel määral oma erialaseid teadmisi, oskusi ja kogemusi – oma inimkapitali. Raskus piiri tõmbamisel tekib siis, kui töötaja inimkapitali hulka kuuluv teave kattub teabega, mis kvalifitseerub tööandja ärisaladuseks. Käesolevas artiklis uuritakse, miks nõuavad põhiõigused ja avalik huvi töötajate inimkapitali ning tööandjate ärisaladusena kaitstud teabe tasakaalustatud piiritlemist, ning tuuakse välja peamised arvessevõetavad tegurid. Tuginedes ärisaladust reguleerivate õigusaktide, õiguskirjanduse ja eri jurisdiktsioonide kohtupraktika analüüsile, järeldatakse artiklis, et piiritlemine peab toimuma juhtumipõhiselt, võttes arvesse nelja peamist tegurit: kui tihedalt on teave seotud töötaja kvalifikatsiooni ja töökogemusega, kuidas ja millistel asjaoludel töötaja teabe meelde jättis, milline oli töötaja panus teabe loomisse ning teabe tööandjaspetsiifilist iseloomu.

• tööleping
,
• põhiõigused