Eestisse on jõudnud ajastu kuma, mil haridus on tõusmas väärtuste mõõdupuule. Äratundmine, et õppimine ei teki ega kao, vaid muudab oma vormi ning kestab kogu elu, on ka juristide maailmas kanda kinnitamas. Selle taustal võimendub eriti oluliseks küsimus – missugune on selle hariduse tase ja sisu, millega peab jurist hakkama saama uuel aastatuhandel. Vastus on tuleviku seisukohalt niivõrd oluline, et seda otsides ei tohi ära väsida. Juristid, kes kaotasid enamiku neile käepärast olnud töövahenditest (seadustest) üheksakümnendate alguses ja lõid uued, peaksid ju olema õppimisvõimelised. Vastasel juhul oleks juuraajastu (loe: ajaline ruum, milles tegutsevad juristid) Eestis ammugi lõppenud...

Selles numbris leiad teiste artiklite seast ühiskirjutise õppejõududelt, kes igapäevatöös peavad mainitud küsimust pidevalt endalt ja teistelt küsima. Õigushariduse temaatikal sulge haarama ärgitas siiski ettepanek virtuaalsest maailmast, kus juuli lõpupäevadel algatati diskussioon õigusharidusest ning kutsuti arvamust avaldama kaTartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõude. Olgu öeldud, et õigushariduse teema on nii mõnigi juuralistis osaleja varemgi üles võtnud. Algatajaid on olnud nende hulgast, kes pole juurat veel nuusutanudki, kuni bakalaureusekraadi värskete omanikeni välja. Vestlustes on osalenud „eraõiguslikud“ ja „avalik-õiguslikud“ tudengid. Teemat käsitles hoiatavas maneeris ka ajakirja „Luup“ augustinumber. Ju on siis põhjust.

Tegelikult tulekski mainitud ühisartikli peasüüdlaseks pidada juuralisti osalisi. Oma osa on kaheldamatult rektor professor Jaak Aaviksool, kes kevadisel Tartu Ülikooli parimate lõpetajate vastuvõtul avaldas arvamust, et akrediteerimisest võiks kirjutada just juristid ise. Nüüd on see ka võimalik: esimene etapp õigusteaduslike õppekavade akrediteerimises on lõppenud. Tulemus: Eestis on praegu (ja ilmselt lähemal kahel aastal) endiselt ainult üks õigusteaduskond, mille õppekavad (bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppekava) on akrediteeritud. Õiguslikku hinnangut tingimisi akrediteerimise ja selle juriidilise paikapidavuse kohta võite lugeda aga mainitud ühisartiklist.

Kummatigi on oluline muu. Mõttevahetus õigushariduse kvaliteedi üle peaks tulu tooma kõigile. Esmalt neile sadadele noortele inimestele, kes hetkel kümnekonnas kõrgkoolis (sic!) taotlevad juuraharidust, kui ka neile, kes on võtnud endale vastutuse anda juurateadmisi kaasaegsel tasemel; mitte ainult praeguses ebamõistliku juristide nõudlusega keskkonnas, vaid ka kümmekond aastat hiljem. Ei kujuta ju keegi praegustest õppijatest ette seda, et neile äkki öeldakse: andke andeks, meil ei tulnud välja...

Vastutus on märksõna, milleta hariduses läbi ei saa. Igatahes võiksid (ja peaksid) kõik juuratudengid Eestis tundma vähemalt huvi selle vastu, missuguse tasemega on nende kooli õppekavad, õppejõud ja õpetus. Siis võib sisseastuja rohkem kindel olla, et õnnestub lõpetada sama kool, kuhu ta mõne aasta eest astus. Käepäraseim võimalus on avalikustada rahvusvahelise ekspertkomisjoni arvamused seni akrediteerimisprotsessis osalenud kolme kõrgkooli õppekavade kohta. Teistele üliõpilastele jääb aga üle soovida, et nad järelejätmatult taotleksid akrediteerimisel osalemist oma kõrgkooli juhtkonnalt. Senine Eesti praktika näitab, et midagi muutub üksnes siis, kui on olemas kindel huvi-(loe: surve-)grupp.

• Info