Me seisame uue aastatuhande künnisel. Lõppemas on kahekümnes sajand ja teine aastatuhat. Seoses mileeniumivahetusega on massikommunikatsioonis kolm populaarset teemat – aastatuhandevahetuse täpne aeg, tähistamise võimalused ja numbrikombinatsiooniga „2000“ tehnoloogias seonduda võivad nn mustad stsenaariumid.

Katastroofidel on inimese jaoks läbi aegade olnud mingi seletamatu magus-valus tähendus. Seostab ju selline Lääne kultuuri alustala nagu Piibel inimese pääsemise ja lunastuse katastroofiga. Kui aastatuhat tagasi kartsid inimesed eelkõige loodusõnnetusi, siis infotehnoloogiasajandiks tituleeritud 20. sajandi lõpu inimene on hirmul just tehnoloogiast, oma kätetööst lähtuva võimaliku katastroofi ees. Üksainus number – 2000 – võib oluliselt kõigutada inimese usku oma mõistuse kõikvõimsusesse. Märksõnaks on siin „võib“ - ühtset seisukohta siin pole. See „võib“ ei tähenda üha enam ateistlikus maailmas mitte kellegi kõrgema heasoovlikkust või selle puudumist. See tähendab tehnika ülemvõimu ja sealt ka selle juhitamatuse tunnistamist.

Tänapäeva maailma on juba raske kujutleda ilma infotehnoloogiata. Pea igaühel meist on laual arvuti, üksteisega suheldakse e-posti vahendusel, uut informatsiooni minnakse koguma eelkõige Internetti. Kõik see on võimalik teatud tehnilisi vahendeid kasutades, mille keegi on suhteliselt hiljuti loonud. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et eestlane ei anna vähemalt esialgu endale aru, et kõike seda võimaldab talle arvutitarkvara, reeglina hetkel piraattarkvara. Kas karmid seadused suudavad siin mentaliteeti murda, näitab tulevik. Üks on aga selge – kõigile pole legaaltarkvara hetkel taskukohane. Seega viivad taolised seadused ideaalse järgimise korral arvutiseerimise pidurdumiseni, mida on võimalik siiski väljapääs - kasutada vähemlevinuid, kuid odavamaid arvutiprogramme. See aga nõuab omakorda ümberõpet. Kas seda viitsitakse teha või on lihtsam olla „piraat“?

Raha on alati maailmas rattaid käima pannud. Infotehnoloogia tohutu levik tavaelus võimaldab saada nende tootjatel suurt tulu, mida omakorda suudetakse panna tööle oma õiguste (loe: huvide) paremaks kaitseks. Riigi roll peaks olema tagada antud juhul nii tootjate kui tarbijate huvide võrdne, tasakaalustatud kaitse. Ideaalis peaks riik rahvaesindajatest parlamendisaadikute kaudu olema kõigist, ka huvigruppidest, sõltumatu. Aga on ka seisukoht, mida käesolevas numbris aitab lugejani tuua Erika Ilves – võib-olla polegi riik kõige paremaks institutsiooniks, kes loob õigust ja tagab korda. Kaheldakse just nimelt riigi võimes jääda huvigruppidest sõltumatuks.

Infoajastuga lahutamatuks mõisteks on muutunud pideva õppimise ja enesetäiendamise vajadus. Järjest rohkem seadusi reguleerivad teatud väga spetsiifilisi valdkonda, mis nõuavad juurateadmiste kõrval ka lähemat tutvust konkreetse valdkonnaga. Ajakirja kaanel olevat mikrolülituse „portreed“ tulekski vaadata kui õppimise vajadust rõhutavat sümbolit, kujundit, mis ei peaks mitte ainult juristes õhutama rohkem-teada-saamise soovi, vaid innustama ka leiutajaid juba loodut täiustama. Võib-olla on ka nurinat kõrgete hindade üle vähem, kui kalli raha eest omandatu töökindluses ei saa enam kahelda.

• Info