Me seisame uue aastatuhande künnisel. Lõppemas on kahekümnes sajand
ja teine aastatuhat. Seoses mileeniumivahetusega on
massikommunikatsioonis kolm populaarset teemat –
aastatuhandevahetuse täpne aeg, tähistamise võimalused ja
numbrikombinatsiooniga „2000“ tehnoloogias seonduda võivad nn
mustad stsenaariumid.
Katastroofidel on inimese jaoks läbi aegade olnud mingi seletamatu
magus-valus tähendus. Seostab ju selline Lääne kultuuri alustala
nagu Piibel inimese pääsemise ja lunastuse katastroofiga. Kui
aastatuhat tagasi kartsid inimesed eelkõige loodusõnnetusi, siis
infotehnoloogiasajandiks tituleeritud 20. sajandi lõpu inimene on
hirmul just tehnoloogiast, oma kätetööst lähtuva võimaliku
katastroofi ees. Üksainus number – 2000 – võib oluliselt
kõigutada inimese usku oma mõistuse kõikvõimsusesse. Märksõnaks
on siin „võib“ - ühtset seisukohta siin pole. See
„võib“ ei tähenda üha enam ateistlikus maailmas mitte kellegi
kõrgema heasoovlikkust või selle puudumist. See tähendab tehnika
ülemvõimu ja sealt ka selle juhitamatuse tunnistamist.
Tänapäeva maailma on juba raske kujutleda ilma infotehnoloogiata.
Pea igaühel meist on laual arvuti, üksteisega suheldakse e-posti
vahendusel, uut informatsiooni minnakse koguma eelkõige Internetti.
Kõik see on võimalik teatud tehnilisi vahendeid kasutades, mille
keegi on suhteliselt hiljuti loonud. Ma arvan, et ma ei liialda, kui
ütlen, et eestlane ei anna vähemalt esialgu endale aru, et kõike
seda võimaldab talle arvutitarkvara, reeglina hetkel piraattarkvara.
Kas karmid seadused suudavad siin mentaliteeti murda, näitab tulevik.
Üks on aga selge – kõigile pole legaaltarkvara hetkel taskukohane.
Seega viivad taolised seadused ideaalse järgimise korral
arvutiseerimise pidurdumiseni, mida on võimalik siiski väljapääs -
kasutada vähemlevinuid, kuid odavamaid arvutiprogramme. See aga
nõuab omakorda ümberõpet. Kas seda viitsitakse teha või on lihtsam
olla „piraat“?
Raha on alati maailmas rattaid käima pannud. Infotehnoloogia tohutu
levik tavaelus võimaldab saada nende tootjatel suurt tulu, mida
omakorda suudetakse panna tööle oma õiguste (loe: huvide) paremaks
kaitseks. Riigi roll peaks olema tagada antud juhul nii tootjate kui
tarbijate huvide võrdne, tasakaalustatud kaitse. Ideaalis peaks riik
rahvaesindajatest parlamendisaadikute kaudu olema kõigist, ka
huvigruppidest, sõltumatu. Aga on ka seisukoht, mida käesolevas
numbris aitab lugejani tuua Erika Ilves – võib-olla polegi riik
kõige paremaks institutsiooniks, kes loob õigust ja tagab korda.
Kaheldakse just nimelt riigi võimes jääda huvigruppidest
sõltumatuks.
Infoajastuga lahutamatuks mõisteks on muutunud pideva õppimise ja
enesetäiendamise vajadus. Järjest rohkem seadusi reguleerivad teatud
väga spetsiifilisi valdkonda, mis nõuavad juurateadmiste kõrval ka
lähemat tutvust konkreetse valdkonnaga. Ajakirja kaanel olevat
mikrolülituse „portreed“ tulekski vaadata kui õppimise vajadust
rõhutavat sümbolit, kujundit, mis ei peaks mitte ainult juristes
õhutama rohkem-teada-saamise soovi, vaid innustama ka leiutajaid juba
loodut täiustama. Võib-olla on ka nurinat kõrgete hindade üle
vähem, kui kalli raha eest omandatu töökindluses ei saa enam
kahelda.