Üle ootuste soe ja päikesepaisteline suvi on selleks korraks
sügisesse jõudmas. Eks möödunud ülikuumad ilmad vist meelitasidki
lugejaid-kirjutajaid rohkem randa kui raamatute taha. Võib-olla ongi
sügis paslikum aeg kevadel, koolide lõpetamise ajal tehtule tagasi
vaadata. Ütleb ju vanasõnagi – tibusid loetakse sügisel.
Eks käesolev number olegi tinglikult pühendatud tibude lugemisele.
Mitmeid aastaid on tarkust alma materis taga aetud,
lõputööde esitamisega on viimane aeg kogunenud teadmistepagasit
pisut ka teistele ilmutada. Ja kui mõni ehk suhtubki üleolevalt
vastselt diplomeeritud juristide kirjatöödesse, siis uskuge –
käesolevas numbrist sisalduvaid artikleid lugedes teie eelarvamused
kaovad. Ja kui keegi tahab väita, et tema teadis kuninga alastusest
juba enne, siis miks see tõdeja ise seda välja ei öelnud?
Toimetajana oli mul seekord väga rakse leida artiklite ühisjoont,
midagi üliõpilaslikku, mis vastlõpetanute kirjatükke enam aitaks
kokku võtta. Selles numbris pole ju artiklite ühisliiniks mitte
teema, vaid persoonid – bakalaureuse-, sekka ka mõni magistrikraadi
vastne omandaja. Kuid lõppkokkuvõttes on ehk olulisemgi see, et
number näitab pealekasvava juristide põlvkonna mõtlemist ja
arusaamu, arendades edasi kogu Eesti õigusteaduslikku mõtet. See
ongi artikleid ühendav seos, millegi muu otsimine oleks juba
kunstlik.
Nagu sisukorrast näha võib on ajakirja number sel korral täielikult
õrnema soo kanda. Võib-olla on see aasta omapära (mäletatavasti
oli varakevadistel harjutuskohtu võistlustel auhinnalaua juurde asja
ju vaid naissoo esindajatel), ei tea. Kinnitan vaid, et tegemist pole
maskuliinsema seltskonna toimetusepoolse teadliku diskrimineerimisega,
küll aga võib põhjus olla lihtsalt meessoo suuremas suvelembuses
ning ka hiliskevadine lõpuspurt võis otsa saada just kraadi
kaitsmisega. Aga kindlasti ei võimalda mitte ainult käesolev number
värskelt diplomeeritud juristidel sõna meie ajakirja veergudel sõna
võtta, loodetavasti jätkub neil aega ja tahtmist ka edaspidi
järjest süvenenumalt õigusküsimustesse laskuda. Meie ajakiri on
oma kuue ilmumisaastaga ju veel noor ning üks meie ülesandeid on
harjutada autoreid Juridicale kirjutama ja lugejaid Juridicat lugema.
Heameel on lisaks juba tavaks saanud käsitlusmeetodite kõrval näha
selles numbris artikleid, kus järelduste tegemisel tuginetakse
küsitluste teel saadud andmetele. Pole ju küsitluste läbiviimises
kui sellises midagi uudset, kuid ometi näitab taoline sotsioloogiline
lähenemisviis lähtumist mitte niivõrd normist, kui selle
peegeldumist läbi inimese. Õigus on ja jääb sotsiaalseks
nähtuseks, arvutid ei saa õigust mõista. Seadusetekst ja
loogikareeglid on juristi töövahendiks number üks, kuid kui jurist
ei taju oma tööga kaasnevat inimlikku komponenti koos sellest
tuleneva nõrkuse ja tugevusega, siis kaotab selle läbi õigus. Ja
ühiskond. Ja kokkuvõttes ka juristiprofessioon.