Üle ootuste soe ja päikesepaisteline suvi on selleks korraks sügisesse jõudmas. Eks möödunud ülikuumad ilmad vist meelitasidki lugejaid-kirjutajaid rohkem randa kui raamatute taha. Võib-olla ongi sügis paslikum aeg kevadel, koolide lõpetamise ajal tehtule tagasi vaadata. Ütleb ju vanasõnagi – tibusid loetakse sügisel.

Eks käesolev number olegi tinglikult pühendatud tibude lugemisele. Mitmeid aastaid on tarkust alma materis taga aetud, lõputööde esitamisega on viimane aeg kogunenud teadmistepagasit pisut ka teistele ilmutada. Ja kui mõni ehk suhtubki üleolevalt vastselt diplomeeritud juristide kirjatöödesse, siis uskuge – käesolevas numbrist sisalduvaid artikleid lugedes teie eelarvamused kaovad. Ja kui keegi tahab väita, et tema teadis kuninga alastusest juba enne, siis miks see tõdeja ise seda välja ei öelnud?

Toimetajana oli mul seekord väga rakse leida artiklite ühisjoont, midagi üliõpilaslikku, mis vastlõpetanute kirjatükke enam aitaks kokku võtta. Selles numbris pole ju artiklite ühisliiniks mitte teema, vaid persoonid – bakalaureuse-, sekka ka mõni magistrikraadi vastne omandaja. Kuid lõppkokkuvõttes on ehk olulisemgi see, et number näitab pealekasvava juristide põlvkonna mõtlemist ja arusaamu, arendades edasi kogu Eesti õigusteaduslikku mõtet. See ongi artikleid ühendav seos, millegi muu otsimine oleks juba kunstlik.

Nagu sisukorrast näha võib on ajakirja number sel korral täielikult õrnema soo kanda. Võib-olla on see aasta omapära (mäletatavasti oli varakevadistel harjutuskohtu võistlustel auhinnalaua juurde asja ju vaid naissoo esindajatel), ei tea. Kinnitan vaid, et tegemist pole maskuliinsema seltskonna toimetusepoolse teadliku diskrimineerimisega, küll aga võib põhjus olla lihtsalt meessoo suuremas suvelembuses ning ka hiliskevadine lõpuspurt võis otsa saada just kraadi kaitsmisega. Aga kindlasti ei võimalda mitte ainult käesolev number värskelt diplomeeritud juristidel sõna meie ajakirja veergudel sõna võtta, loodetavasti jätkub neil aega ja tahtmist ka edaspidi järjest süvenenumalt õigusküsimustesse laskuda. Meie ajakiri on oma kuue ilmumisaastaga ju veel noor ning üks meie ülesandeid on harjutada autoreid Juridicale kirjutama ja lugejaid Juridicat lugema.

Heameel on lisaks juba tavaks saanud käsitlusmeetodite kõrval näha selles numbris artikleid, kus järelduste tegemisel tuginetakse küsitluste teel saadud andmetele. Pole ju küsitluste läbiviimises kui sellises midagi uudset, kuid ometi näitab taoline sotsioloogiline lähenemisviis lähtumist mitte niivõrd normist, kui selle peegeldumist läbi inimese. Õigus on ja jääb sotsiaalseks nähtuseks, arvutid ei saa õigust mõista. Seadusetekst ja loogikareeglid on juristi töövahendiks number üks, kuid kui jurist ei taju oma tööga kaasnevat inimlikku komponenti koos sellest tuleneva nõrkuse ja tugevusega, siis kaotab selle läbi õigus. Ja ühiskond. Ja kokkuvõttes ka juristiprofessioon.

• Info