Kokkuvõte

Euroopa integratsioon on üha sagedamini tõstatanud küsimuse Euroopa Liidu (EL) liikmesriigi parlamendi õiguslikust staatusest. Parlamendi põhifunktsioonid – seadusandlus ja kontroll täidesaatva võimu tegevuse üle – on kaotamas oma esialgset tähtsust, võrreldes parlamentarismi kõrgajaga 19. sajandil. M. Westlake näebki Euroopa poliitilises ja majanduslikus integratsioonis parlamendi pädevuse vähenemise peamist põhjust [11, lk 3–4]. Rahvuslikul seadusandlusel ja administratsioonil ei ole enam efektiivset mõju transnatsionaalsete suhete reguleerimisele, muutunud on nii riikluse kui parlamendisuveräänsuse mõiste sisustamine, riigi poliitilisi otsustusi piiravad rahvusvahelised organisatsioonid ning konventsioonid.

Otsustusõiguse üleandmine valitsustevahelisele seadusandjale ning EÜ õiguse ülimuslikkus ja otsene kohaldatavus on sisuliselt samastatavad parlamendi legislatiivfunktsiooni kärpimisega. EL-s osalemine välistab rahvusliku parlamendi (senini ka Europarlamendi) legibus solutus’i positsiooni, mis on omane traditsioonilisele rahvusriigi kontseptsioonile.

• Euroopa Liit
,
• võimude lahusus
,
• täidesaatev riigivõim