Käesolev „Juridica“ number pole temaatiline selle tavapärases tähenduses, kuid numbri „selgroo“ moodustab vastutusega seotud küsimustering, eelkõige aga kriminaalõiguslik vastutus ja tsiviilõiguse suhted. Esmapilgul ehk isegi kummaline teema – kui paljud ärivallas tegutsejad annavad endale aru, et kriminaalõigus polegi ehk vaid ühiskonna heidikute korralekutsumiseks mõeldud? Et ütlus „äri on äri“ ei tähenda, et kõik vahendid raha teenimiseks on piisavalt head? Kuid nagu nentis õiguskantsler kevadel Riigikogus, lähtusid nii mõnedki riigiasutused alles hiljaaegu Matteuse evangeeliumi 25. peatükist 4. laulu tähendussõnadest: kui sulle on ülemuse poolt antud vara, siis rohkenda seda. Ja kas saabki taolisest käitumisest rääkida vaid minevikuvormis?

Juriidiliste isikute vastutuse kehtestamist on mitmelgi pool peetud selleks kuldvõtmekeseks, mis avab tee ausama ja inimlikuma äri maailma. Praegust olukorda on nimetatud totaalseks vastutamatuseks. Harvad pole juhtumid, kus kahtlasi otsuseid püütakse langetada võimalikult suure hulga inimeste poolt, veel parem, erinevate juriidiliste isikute esindajate poolt. Kõike seda tehakse selleks, et hajutada vastutust, või õigemini – et sellest kõrvale hoida. Kollektiivne kriminaalvastutus on meie kriminaalõigusele ju võõras. Sageli ei saada aga aru sellest, et võõraks see peakski jääma. Karistusseadustiku eelnõu küll sätestab juriidiliste isikute kriminaalvastutuse, andes 95 kuriteokoosseisu puhul kohtule võimaluse võtta vastutusele ka juriidilisi isikuid, kuid unustada ei tohiks üht – tegemist saab olema ikka ja ainult süülise vastutusega. Sellest põhimõttest ei julge eemalduda ka käesolevas numbris sõna saavad saksa ja prantsuse teoreetikud, kuigi paljudes muudes küsimustes on nad selgelt eriarvamusel. Seega ei muutu uue karistusseadustiku kehtestamisel uurimisorganite ja kohtute elu kergemaks.

Paljudele võib see tunduda pooliku lahendusena. Usun, et nii mõnelegi võib juriidiliste isikute karistamine tunduda mõttetuna, naljakana võib näida ka nende nn surmanuhtlus – juriidilise isiku sundlõpetamine. Eesti firmad pole reeglina kuigi suured, nende ajalugu on lühike ja firmaväärtus väike. Eestis ei hoia reeglina keegi oma firmast kui sellisest kinni, kinni hoitakse äriga teenitud tulust. Tulu aga on võimalik suunata uude firmasse ja kõik algab uuesti. Pole mõtet karistada firmat, kes suunas tulu ümber teise firmasse ja kui karistamegi, siis peale moraalse rahulduse ei saavuta me midagi. Seetõttu ei saa kuidagi üle ega ümber vajadusest tuvastada konkreetse teo taga olnud inimene ja tõestada tema süü. See nõuab väga laialdasi teadmisi, oskusi ja eelkõige suurt soovi. Kollektiivse karistamiseni on seni julgenud minna siiski vaid totalitaarsed riigid.

Inimene on mugav. Ja riskialdis. Ta valib üle muru käimise asemel lookleva kõnnitee eelkõige seetõttu, et see on talle mingil põhjusel kasulikum. Ka raha teenimisel valitakse raskem tee vaid siis, kui ollakse veendunud, et lühemat teed pidi ei saa minna. Et seda mööda minek pole lihtsalt risk, vaid kindel sissekukkumine. Kui lapsepõlves pole inimesesse juurdunud sisemine vajadus järgida moraali ja eetika nõudeid, siis pole täiskasvanu puhul muud võimalust, kui möödapääsmatu karistuse ähvardus. Viidates veelkord õiguskantsleri kevadisele ettekandele Riigikogus ja selle kaudu raamatute raamatu tähendamissõnadele – see võib olla kadunud poja kojutulek. Mis siis, et tal polnud teist teed.

• Info