Sulge
Rahvusvahelise kriminaalõiguse seisukohalt võib XX sajandi ilmselt
kõige olulisemaks sündmuseks lugeda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu
(pr k Cour pénale internationale, ingl k International
Criminal Court) loomist 1998. aastal. Nimelt siis, 17. juulil,
kirjutasid Rooma ÜRO poolt korraldatud diplomaatilisele konverentsile
kogunenud 160 riigi esindajatest 120 alla Rahvusvahelise
Kriminaalkohtu asutamise statuudile (tuntud ka kui Rahvusvahelise
Kriminaalkohtu Rooma statuut) *1 , millega esimest korda ajaloos loodi
riikidest sõltumatu rahvusvaheline kohus rahvusvaheliste kuritegude
arutamiseks. Olgugi, et kaks aastat tagasi Rooma statuudile alla
kirjutanud riikide hulka kuulus ka Eesti, ei ole Eesti Vabariik
tänaseni veel Rooma statuuti ratifitseerinud, nagu ei ole seni meie
juriidilises erialakirjanduses toimunud ka diskussiooni statuudiga
ühinemise üle. Samas on teiste riikide kogemused statuudiga
ühinemisel juba näidanud, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomine,
sarnaselt iga radikaalsema sammuga rahvusvahelises õiguses, on kaasa
toonud terve rea tõsiseid probleeme uuenduse ühitamisel riiklike
õiguskordadega. Käesoleva artikli eesmärgiks ongi esmalt ülevaate
andmine rahvusvahelise kriminaalkohtu (edaspidi RKK) asutamisstatuudi
väljatöötamise käigust, kohtu pädevusest ja töökorraldusest
ning seejärel Rooma statuudi ja Eesti õiguse võimalike vastuolude
analüüsimine.