Kokkuvõte

Rahvusvahelise kriminaalõiguse seisukohalt võib XX sajandi ilmselt kõige olulisemaks sündmuseks lugeda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (pr k Cour pénale internationale, ingl k International Criminal Court) loomist 1998. aastal. Nimelt siis, 17. juulil, kirjutasid Rooma ÜRO poolt korraldatud diplomaatilisele konverentsile kogunenud 160 riigi esindajatest 120 alla Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamise statuudile (tuntud ka kui Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut) *1 , millega esimest korda ajaloos loodi riikidest sõltumatu rahvusvaheline kohus rahvusvaheliste kuritegude arutamiseks. Olgugi, et kaks aastat tagasi Rooma statuudile alla kirjutanud riikide hulka kuulus ka Eesti, ei ole Eesti Vabariik tänaseni veel Rooma statuuti ratifitseerinud, nagu ei ole seni meie juriidilises erialakirjanduses toimunud ka diskussiooni statuudiga ühinemise üle. Samas on teiste riikide kogemused statuudiga ühinemisel juba näidanud, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomine, sarnaselt iga radikaalsema sammuga rahvusvahelises õiguses, on kaasa toonud terve rea tõsiseid probleeme uuenduse ühitamisel riiklike õiguskordadega. Käesoleva artikli eesmärgiks ongi esmalt ülevaate andmine rahvusvahelise kriminaalkohtu (edaspidi RKK) asutamisstatuudi väljatöötamise käigust, kohtu pädevusest ja töökorraldusest ning seejärel Rooma statuudi ja Eesti õiguse võimalike vastuolude analüüsimine.

• rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses
,
• Rahvusvaheline õigus