Viimase aasta jooksul on seoses kohaliku omavalitsuse ja Riigikogu valimistega tõusnud avalikkuse tähelepanu keskmesse erakonna- ja valimisõiguse küsimused. Aastataguse valimisliitude kaasuse lahendamisel jäid vastuseta mitmed põhi-mõttelist laadi küsimused. Ja kes ei mäletaks piinlike lugusid sellest, kuidas üks või teine Riigikogus esindatud poliitiline jõud erakondade rahastamise normidele läbi sõrmede vaatas. Võtmesõnadeks aruteludes olid erakondade rahastamine ja selle järelevalve, valimiskampaania maksumuse ja vormide piiramine ning valimiskampaania järelevalve. Jätkuna ühiskondlikule arutelule toimuski käesoleva aasta maikuus õiguskantsleri kantselei eestvedamisel ja Saksa rahvusvahelise õigusalase koaostöö fondi toetusel Tallinnas teaduskonverents, mis keskendus kolmele üksteisest raskesti piiritletavale teemaderingile – erakonna mõiste põhiseaduses ja erakonna- seaduses, kodanike valimisliidud ning erakondade rahastamise põhimõtted. Konverentsil püüti selles vastuolulistest huvidest läbipõimunud valdkonnas leida lahendusi, mis oleksid teaduslikult põhjendatud ning kooskõlas ühiskonna väärtushinnangutega. Käesolev erinumber sisaldabki konverentsi ettekannete põhjal kirjutatud artikleid ja kokkuvõtet diskussioonist. Erakonnaõigus on otseselt seotud põhiseaduses väljendatud demokraatia põhi-mõttega. Erakond on demokraatliku põhikorra oluline element, vahendaja ühiskonna ja riigi vahel. Madis Ernits leiab, et põhiseadus mõistab erakonda laiemana kui seda teeb erakonnaseadus ja erakonnapõhiõigust piiravate nõuete kooskõla põhiseadusega on küsitav. Professor Uwe Volkmann otsib vastust küsimusele, mis teeb teatava inimeste rühma erakonnaks. Põhiseaduse demokraatia aluspõhimõte nõuab võimalikult läbipaistvat demokraatiat, seda nii erakondade sees poliitiliste seisukohtade kujunemise kui ka erakondade rahastamise osas. Erakondade rahastamine on iga poliitilise süsteemi võtmeküsimus ning mõjutab oluliselt võimu ja raha seoseid. Ülle Madise arutleb, miks erakonna rahastamise pealtnäha head lahendused tegelikkuses ei toimi ja kuidas vähendada Eestis raha tähtsust poliitilise võimu teostamisel. Kõige silmapaistvam välisesindaja oli professor Jörn Ipsen, kelle riigikorralduse õpikut võib vaieldamatult pidada üheks oma ala parimaks. Professor Ipseni järeldus oli, et nagu vesi voolab mere poole, leiab ka raha tee võimu juurde ning seetõttu pole mõtet erakondade rahastamist keelata, vaid rõhku tuleks panna rahastamise läbipaistvusele ja kontrollile. Professor Uno Lõhmuse leiab, et valimisliitude lubamise üle otsustamisel pole kõige olulisem, kas vajame demokraatia erakondlikku või muud vormi. Eelkõige tuleb otsida vastust küsimusele, kas valimisliitudelt kandideerimisõiguse äravõtmine on kooskõlas liberaalse demokraatia või liberaalse õigusriigi põhimõtetega. Thilo Streiti artiklist selgub, et need küsimused, mis valimisliitude kaasuse ajal poliitikuid, juriste ja ühiskonda kirglikult vaidlema panid, on Saksamaal rohkem kui 40 aastat tagasi läbi vaieldud. Erakonna- ja valimisõiguse eri küsimused on omavahel põimunud ning moodustavad süsteemi, mis peab arvestama ühiskonnas olemasolevate väärtuste, vajaduste ja võimalustega ning tagama parima tasakaalu erinevate õiguste ja vabaduste vahel. Ebakohti selles süsteemis ei ole efektiivne kõrvaldada kohtu-lahendite abil. Valimisliitude kaasusest saadud kogemus näitas, et põhimõtteliste küsimuste lahendamine kiiruga vahetult enne valimisi ei ole ühiskonna jaoks parim lahendus. Tulevikku silmas pidades oleks mõistlik, et vaidlused saaksid vaieldud ning reeglid paika pandud aegsasti enne järgmisi valimisi. Parim viis selleks on laiapõhjaline arutelu ühiskonnas ning seeläbi saavutatavad ratsionaalsed ning põhiseaduslikke väärtusi arvestavad lahendused. Loodan, et käesolev trükis aitab kaasa parimate lahenduste leidmisele.

• Info