Kokkuvõte

Tänapäeva Eestit iseloomustab kiire areng teabepõhise ühiskonna suunas. Teabe olulisuse kasvu kõrval on tähelepanuväärne riigi ja kodaniku vaheliste kommunikatsioonikanalite arvu suurenemine ning nende kanalite kasutustiheduse kasv. Märgatav on ka teabe liikumiskiiruse suurenemine, ruumiline aspekt on info liikumise juures kahanenud peaaegu olematuks. Isikult vahetult saadav info on üha enam asendumas andmekogudest saadava teabega, teistes menetlustes kaudselt kogutud andmetega jne. Haldusõigusteooria peab omakorda muutunud olukorrale reageerima ning ette nägema isiku keskset seisundit haldusmenetluses toetavad mehhanismid, sh parandama pooltevahelise suhtluse kvaliteeti ning suurendama poolte vastastikust arusaamist.

Artikli käsitleb kommunikatsiooni ning menetlusosaliste õiguste vahelisi seoseid haldusmenetluses. Autor otsib vastust küsimustele, kas ning millisel viisil mõjutab efektiivne kommunikatsioon menetlusosaliste õiguste realiseerimist haldusmenetluses ning kas menetlusosaliste õiguste sätestamine kehtivas õiguses on piisav garantii nende õiguste tegelikuks realiseerimiseks või tuleb soovitava tulemuse – pooltevahelise parema teabevahetuse – saavutamiseks kasutada lisaks kommunikatsiooni efektiivsust parandavaid meetmeid.

• haldusmenetlus
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused