Kokkuvõte

2006. aasta 15. märtsil võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu direktiivi 2006/24/EÜ, mis käsitles üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste ja sidevõrkude pakkujate tegevusega kaasnevate või nende töödeldud andmete säilitamist. Selle direktiiviga pandi üldkasutatavate elektroonilise side teenuste ja sidevõrkude pakkujatele kohustus säilitada mitte vähem kui kuue kuu ja kõige rohkem kahe aasta jooksul alates side toimumise päevast kommunikatsiooni liiklus- ja asukohaandmed. Riigikogu võttis direktiivi üle, täiendades elektroonilise side seadust paari uue sättega. Seadusemuudatused jõustusid 17. detsembril 2007.

Euroopa Kohus tunnistas 8. aprilli 2014. a otsusega liidetud kohtuasjades Digital Rights Irelanddirektiivi kehtetuks, sest jõudis arvamusele, et direktiiv piirab ebaproportsionaalselt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7 ja 8, mis sätestavad eraelu ja isikuandmete kaitse.

Direktiivi kehtetuks tunnistamine ei too automaatselt kaasa direktiivi üle võtva riigisisese õigusakti kehtetust. Seda seetõttu, et „[d]irektiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele“ (ELTL art 288 kolmas lõik). Sellepärast võib riigi seadusandja vähemalt teoreetiliselt Euroopa Liidu direktiivi üle võtta viisil, mis tagab põhiõiguse riive proportsionaalsuse. Eesti on nende riikide hulgas, kus pea kaks aastat pärast Euroopa Kohtu otsust kehtivad kehtetuks tunnistatud direktiivi üle võtvad sätted.

Artiklis analüüsitakse, milline on Euroopa Kohtu otsuse mõju elektroonilise side seaduse asjakohastele sätetele Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja põhiseaduse valguses. Lisaks selgitatakse Euroopa Liidu andmekaitse põhimõtteid, analüüsitakse Euroopa Kohtu otsust ning kirjeldatakse liikmesriikide konstitutsiooni- ja kõrgemate kohtute reaktsioone.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• Euroopa Liit