Kokkuvõte

Pärast iseseisvuse taastamist avanes Eestil võimalus ise uuesti välja arendada oma karistusõigus ja kriminaalmenetlusõigus. Karistusõiguse reform toimus mastaapselt 2002. aastal karistusseadustiku kehtima hakkamisega. Varasemat kriminaalmenetluse süsteemi põhjalikult muutev kord kehtestati 2004. aastal koos kriminaalmenetluse seadustiku kehtima hakkamisega. Eestis praegu toimivat kriminaalmenetluse reeglistikku võib määratleda kui hübriidset ehk segasüsteemi, kus kohtueelsel uurimisel kehtib inkvisitsiooniline mudel ja kohtumenetluse etapis hakkab kehtima võistleva menetluse reeglistik.

Koos kardinaalsete vormiliste muutustega muutus tõe positsioon meie kriminaalmenetlusõiguses. Siinmail kaotas tõde oma legitimeeriva tähenduse paljuski meie kriminaalmenetluse hübriidseks kujunemise tõttu, kusjuures üha suuremat rolli hakkas mängima just kohtumenetluse võistlevus, kus öeldakse tõe kokkuleppelisus üsna otse välja. Pole raske näha, et võistlev menetlus omab postmodernistliku tõe kui kokkuleppelise, suhtelise, paljususe käsitlusega oluliselt suuremat ühisosa kui mittevõistlev.

Võib-olla oleme tõe kui kriminaalmenetluse eesmärgi mahakandmisega liialt kiirustanud ja regulaarselt kerkivaid praktilisi probleeme polegi lihtne ilma tõde taas aukohale panemata lahendada. Ühtegi kriminaalmenetlusele omistatud eesmärki, olgu selleks õigusrahu, millest räägivad Mandri-Euroopa õpetlased, või konflikti lahendamine, mida rõhutavad Anglo-Ameerika juristid, ei saa saavutada, kui kohtulahend ei põhine tõeotsingul. Menetlus peab sisaldama ausameelset, siirast pingutust teha kindlaks, mis tegelikult juhtus. Ka sotsiaalse rahu edukas taastamine õiguse abil eeldab, et vajalikud faktid on usutavalt tõendatud.

• kriminaalmenetluse üldmõisted ja printsiibid
,
• kohtueelne menetlus
,
• kohtumenetlus kriminaalmenetluses
,
• tõendamine kriminaalmenetluses