Kokkuvõte

Juriidilise isiku kriminaalvastutus kehtib Eestis alates 2002. aastast ja on oma 16-aastase eluea jooksul läbinud nii mõndagi. Kahetsusväärselt tundub artikli autoritele, et instituut ei arene soovitud suunas. Pigem näib, et juriidilise isiku kriminaalvastutus ei ole rakendunud viisil, nagu selle ellu kutsunud silmas pidasid. Veelgi enam, näib, et karistusseadustiku § 14 lõige 1 on kujunenud kohati sisutuks valveparagrahviks, mis teenib pelgalt füüsiliste isikute topelt karistamise funktsiooni. Sedagi edutult, sest karistuspraktika on ebaühtlane, lisaks esinevad erinevad rakendamisprobleemid (loe: jagunemise ja ühinemise teel vastutusest vabanemine).

Esmalt vaadeldakse artiklis põhjusi, miks juriidilise isiku kriminaalvastutus Eestis kehtestati, seejärel peatutakse juriidilise isiku karistamise eesmärkidel ning lõpuks võrreldakse eesmärke ja tegelikkust. Artikli kirjutamise hetkel oli autoritele kättesaadav juriidiliste isikute karistusstatistika viimase kümne aasta kohta (jaanuar 2009 kuni oktoober 2018), samuti teostasid autorid detailsema analüüs tehti aastate 2016‒2018 kohta. Need näitavad suurt ebaühtlust juriidilise isiku vastutuse kohaldamises, mis väljendub eelkõige ebaühtlases karistuspraktikas. Seaduse kohaldajate vahel puudub artikli autorite arvates üksmeel kahes olulises küsimuses: millist juriidilist isikut karistada ning kuidas teda karistada, selleks et karistamisel ka soovitud eesmärk ja mõju oleks.

• karistusõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• karistuse kohaldamine