Kokkuvõte

Clausula rebus sic stantibus’e doktriin on vääramatu jõu doktriini kõrval üks peamiseid erandeid lepingute täitmise kohustuslikkuse põhimõttest. Eesti õiguses sisaldub clausula doktriin võlaõigusseaduse (VÕS) § s 97, kus on toodud doktriini olemuslikud tunnused ja eeldused. Erandliku doktriinina on clausula Eesti õiguses suhteliselt vähest rakendamist leidnud. Eesti kohtud on VÕS § 97 rakendamist analüüsinud küll mitmes lahendis, kuid lepingu muutmise nõue on rahuldatud siiani vaid mõnes üksikus madalama astme lahendis.

2020. aasta alguses puhkes COVID-19 epideemia, mis osutus erakordseks ennekõike oma kiire leviku, suure suremuse, aga ka pandeemia tõkestamiseks rakendatud riiklike meetmete poolest. Olukorras, kus viiruse levik või selle tõkestamiseks võetud meetmed muudavad lepingupoole kohustuste täitmise oluliselt raskemaks, võib jäik seotus lepinguga ning lepingu muutmise võimatus osutuda ebaõiglaseks ja üldist tsiviilkäivet halvavaks. Clausula doktriin võimaldaks kahjustatud lepingupoolel nõuda õigussuhte ümberkujundamist (mh kohtu kaudu). Doktriini aktiivsem rakendamine COVID-19 põhjustatud erakordses olukorras tekkinud ebaõigluse leevendamiseks eeldab selget arusaama doktriini olemuslikest tunnustest ja rakendamise eeldustest. Käesolev artikkel keskendubki VÕS § 97 lõigetes 1 ja 2 toodud doktriini tunnuste ja rakendamise eelduste mõtte avamisele ja analüüsile COVID-19 kontekstis.

• kohustuse täitmine