Kokkuvõte

2021. aasta suvel jõudis õigushariduse kvaliteedi küsimus väljapoole juristide endi võrdlemisi kitsast ringkonda ja pälvis tähelepanu ka meedias. 7. juunil 2021 ministritele ja ülikoolide rektoritele saadetud pöördumises öeldi muu hulgas, et Eesti akadeemilise õigushariduse kvaliteedi tõstmiseks on vaja õigusõppe korraldust põhjalikult muuta, riik peaks rahastama üksnes akadeemilise kõrgkvalifikatsiooniga juristide ettevalmistamist ja riigitellimuse alusel koolitatavate õigusteadlaste hulk tuleb usaldusväärselt kindlaks määrata.

Artiklis tuuakse välja ja kirjeldatakse mõningaid probleeme, mida autor õiguse õpetamise valdkonnas näeb. Autor on seisukohal, et õiguse õpetamise juurde kuuluva optimaalse tasakaalu leidmine ühelt poolt akadeemilise hariduse ja teiselt poolt kutseoskuste andmise vahel ei ole meil praegu kuigi hästi õnnestunud. Praktikuna peab autor hädavajalikuks juristide õpetamisel suurema tähelepanu pööramist üldteoreetilistele baasteadmistele. Üksnes seeläbi on võimalik tagada nii praktikute kui ka akadeemikute toimetulek maailmas, kus normide hulk ja keerukus pidevalt kasvavad. Teiselt poolt tuleb senisest suuremal määral pakkuda praktilist teadmist eluliste situatsioonide lahendamise viiside ja võtete kohta. Suurema ressursi suunamine sinna, kus seda täna pole, eeldab kokkuhoidu teisal. Autor näeb võimalusi kahandada õigusteaduse õppekavades mõnede konkreetsete õigusvaldkondade mahtu, lähtudes arusaamast, et kui baasteadmised ja nende rakendamiseks vajalikud oskused on piisavalt omandatud, suudab õpetatud jurist ka talle peensusteni tundmata valdkonna reeglid endale selgeks teha konkreetse ülesande lahendamise käigus.

• õigusharidus