Seekordses Juridica numbris on viis artiklit
maksjõuetusõigusest ja üks kohtute rahastamisest. Kui Paul Varul selgitab, et
maksejõuetusõiguse käimasoleva revisjoni üks põhjus oli pankrotimenetluste
vähene kiirus ja efektiivsus, siis vähemalt tsiviilkohtumenetluste puhul meil
kiiruse probleemi justkui olla ei tohiks. Astrid Asi artiklis avaldatud numbrid
kinnitavad üle, et sada päeva ei ole helesinine unistus, vaid reaalsus.
Niisiis, kui välismaa kolleeg küsib, kui kiiresti teil seal üks eraõiguslik
vaidlus esimeses kohtuastmes lahenduse saab, võime julgelt öelda – keskmiselt
saja päevaga.
Aga me ei ütle seda. Mina näiteks ei tea
ühtegi tsiviilasja, kus sisuline lahend oleks tulnud nii kiiresti.
Kust see sada päeva siis tuleb? Ma ei tea,
et selle kohta oleks avaldatud statistikat. Isiklik kogemus ütleb, et saja
päevaga lahendatakse hagi läbivaatamata jätmine, tehakse tagaseljaotsus ja
kinnitatakse kompromiss. Loodan, et need kolm statistikasse siiski ei lähe.
Vastasel juhul oleks õige väide, et on väikesed valed, suured valed ja
statistika. Sest tegelikku pilti tsiviilkohtumenetluste kestvusest kirjeldatud
asjad ei anna.
Kui need kolm lähevad statistikasse, hakkab
mul kõhe. Me ju teame, et kohtumenetluste kiirendamise tuhinas peetakse
arvestust ka konkreetse kohtuniku menetluses olevate asjade kestvuse üle. Kui
kohtunik saab oma menetlusaegade keskmist mõjutada hagi läbivaatamata jätmise,
tagaseljaotsuse tegemise või kompromissi läbisurumisega, saab ta nendest
toimingutest kui mitte isiklikku kasu, siis hoiab ta ära isikliku kahju
(halvakspanu, noomimise või lausa distsiplinaarkaristuse). Isiklikku huvitatust
nimetatakse erapoolikuseks.
Ma ei arva, et tsiviilasja ei ole võimalik
saja päevaga sisuliselt lahendada. Esitad hagi, vastaspool vastab, kohus töötab
materjali läbi, arutab menetlusosalistega seadust ja tõendamist, vajadusel
esitatakse täiendavad tõendid, siis vaidlused ja lõpuks kohtulahend. Justkui ei
midagi keerulist. See eeldab aga, et kõik on asja saabumisel madalstardis:
hageja, kostja, nende võimalikud esindajad, samuti kohus. Tegelikkus on aga
see, et kõik on muude asjadega üle koormatud.
Kust see ülekoormatus tekib? Riik on
vaidluste lahendamise monopoliseerimisel enda võimeid üle hinnanud. Aga kas
ainult? Äkki on needsamad sada kuradit siin ka oma panuse andnud? Läbi
vaatamata jäetud hagi võib kohtusse uuesti esitada. Sellel ei pruugi enam olla
majanduslikku sisu: vara võib olla läinud. Siis on hagi asemel mõistlikum
esitada pankrotiavaldus ja püüda vara tagasi võita või esitada kahju hüvitamise
nõue. Ka tagaseljaotsustest saavad sageli pankrotimenetlused. Tean
pankrotiasja, kus kõigi võlausaldajate nõue põhines tagaseljaotsusel. „Eesti
Jurist“ pani kunagi ühe tollase kohtutäituri suhu järgmise lause: mis viga
õiglasi otsuseid täita! Tagaseljaotsused ei ole sellised. Ehk siis: kohus saab
lihtsustatult lahendatud tsiviilasjast küll kiiresti lahti, kuid saab endale
uue asja, kust omakorda võivad võrsuda uued, aastaid kestvad asjad. Nagu
öeldakse: asja korralikult teha pole meil aega, aga aega praaki likvideerida –
laialt käes.
Olen nõus, et pankrotimenetlused on aeglased
ja nende efektiivsus madal. Kui kohtud kurdavad, et nad ei saa kiiremini –
vahendeid on vähe –, siis ärgem unustagem: pankrotimenetlustes pole sageli raha
üldse. Viimastes ei ole küsimus selles, et me ei saa inimesi juurde palgata;
meie probleemiks on see, et üldse ei saa kellelegi töö eest tasu maksta. Kui
pankrotimenetluse ülesandeid määratledes öeldakse „avalik huvi“, siis nende
täitmiseks vahendeid leides: võlausaldajate asi.
Ja lõpetuseks. Me ei tohi ära unustada, et
kiirus ei ole eesmärk omaette. Vaidlus tuleb mitte lihtsalt lahendada, vaid
õigesti ja õiglaselt lahendada. Vastasel juhul võiks menetlus ühele poole saada
minutiga. Selle minutiga, mis kulub kulli ja kirja viskamisele.