Menüü

Kokkuvõte

Avalikkuse ette on jõudnud juristieksami regulatsiooni väljatöötamise kavatsus, mis võtab veel kord kokku õigushariduses valitseva olukorra ning sisaldab juristieksami regulatsiooni kehtestamise põhimõtteid ja analüüsi. See on mõtteliseks jätkuks Villu Kõve, Ivo Pilvingu ja Ene Andreseni mullusele analüüsile Eesti õigushariduse ja juristikutse probleemide ning võimalike lahenduste kohta ning kolme aasta tagusele nn OSKA raportile. Samuti võib seda pidada mõtteliseks jätkuks mullu toimunud konverentsile „Eesti õigushariduse tulevik“ ning selle eel ja järel aset leidnud, Eesti kontekstis pretsedenditult kirglikule arutelule samal teemal. Mullukevadistest sündmustest on aastaring täis saanud, mistõttu on paslik peatuda juristihariduse debatis väljendatud põhiseisukohtadel ning neist välja koorunud lõhel Eesti õigusmõtlemises, mis puudutab debati põhimõttelist taustküsimust: kes üldse on Eestis jurist?

„Kes on jurist?“ on põhjapaneva õiguskultuurilise ning õiguskorra jaoks koguni eksistentsiaalse tähtsusega küsimus. See puudutab otseselt küsimust, kuidas peaks õigusharidus olema Eestis mõistusepäraselt korraldatud. Sest kui teaksime, kes on jurist, siis oleksime ju vältimatult sammukese lähemal vastuse leidmisele küsimusele, kuidas tuleks korraldada juristiks saamine. Kui on kokku lepitud eesmärgis, on ka vahendeid selle saavutamiseks kergem leida. Vähemalt teoreetiliselt peaks see nii olema. Seejuures on neid, kes pooldavad Eesti juristikuvandi kontekstis ühemõtteliselt angloameerikalikku juristikontseptsiooni vastandina mandrieuroopalikule. Just see vastandus tõigi selgelt välja peamise veelahkme, mis läbib Eesti tänast teoreetilist juristimaastikku, tingib üksteisest möödarääkimisi ning mille alget tuleb ilmselt otsida senisest juristikutse reguleerimatusest ning ühiskondliku kokkuleppe puudumisest selles küsimuses.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse