Kokkuvõte

Karistusõigus hõlmab mitmeid norme, mille kitsamaks või laiemaks eesmärgiks on seadusandja seadnud usuvabaduse tagamise. Sellised normid võivad käsitleda eraldiseisvalt religiooniga seotud küsimusi nagu karistusseadustiku § 154 „Usuvabaduse rikkumine“. Enamasti aga reguleeritakse usuga seonduvat karistusõiguses paralleelselt muude tunnustega (nagu rahvus, rass jt), mis võivad olla aluseks inimeste tagakiusamisele või isegi hävitamisele. Sellised normid kaitsevad inimesi tegude eest, mis on ajendatud vaadetest usule.

2001. aastal vastuvõetud karistusseadustiku usuvabaduse kaitsega seotud normid ei ole eraldiseisvalt olnud tõsise õiguspoliitilise diskussiooni teemaks. Usuvabadust on Eestis arvatud reeglina hästi tagatuks ning süüteo motiiviks ei ole suhtumist religiooni viimastel aastakümnetel eriti sageli põhjust pidada olnud. Siiski on viimasel ajal hakatud tõsiselt arutlema usulise radikaliseerumise ohtude üle. Kuigi teema fookus ei ole olnud eeskätt usuga seonduval, on Eestis juba pikemat aega käinud terav arutelu vaenukõne ja võrdse kohtlemisega seotud õigusnormide üle. Eriti tõsine vaidlus on käinud Euroopa Liidu vaenukõnet puudutava raamotsuse Eesti õigusesse ülevõtmise asjus. Nende valdkondade õigusmuudatuste arutelus on kesksel kohal olnud küsimus, mil määral on uute õigusnormide, eriti nendega kaasnevate karistusõiguse muudatuste tegelik mõju ettenähtav. Kardetakse, et uute normide rakendamine võib kaasa tuua ebakindlust sõnavabaduse kasutamisel ning võimaluse algatada meelevaldselt kriminaalasju inimeste vastu, kelle seisukohad teistele lihtsalt ei meeldi.

Käesolev artikkel selgitab siiani Eestis napilt käsitletud usuvabaduse karistusõigusliku kaitse põhiküsimusi ning asjakohaste normide peamisi tõlgendamisprobleeme.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• Kirikuõigus
,
• poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod