Sulge
Rahvusvahelises meedias kohtab aeg-ajalt analüütilisi arutelusid, mis üritavad leida vastust väga olulisele ja põhimõttelisele küsimusele: miks Venemaa otsustas kogu sõjalise jõuga rünnata Ukrainat? Tavaliselt otsitakse neid motiive lääne kultuuriruumis levinud mõtteviisidest ja tõekspidamistest lähtuvalt. Venemaal levinud käsitlustele ja Venemaa presidendi enda avaldustele pööratakse vähem tähelepanu. Tekkinud on veider olukord, kus Venemaa ametlikku retoorikat peetakse suuresti propagandaks ning otsitakse varjatud motiive. Teisalt lastakse ennast sellest propagandast väga sügavalt mõjutada.
Ukraina vastu alustatud agressiooni puhul Venemaa oma peaeesmärki ei varja. Selleks on USA globaalse domineerimise ehk unipolaarse maailmakorra murdmine ning asendamine multipolaarse ehk mitme rahvusvahelise jõukeskuse vahelise võistlusega. Venemaa peab seda tasakaalustatud süsteemiks. Ukraina omab selles plaanis eelkõige tähtsust Venemaa jaoks nii vahetu asukoha, ajaloolise läheduse, aga ka suurte inim- ja majanduslike ressursside tõttu.
Venemaa poliitikat suunab veendumus, et globaalselt mõjukas saab olla ainult selline suurjõud, mis kasvab nii rahvaarvult kui ka muudes parameetrites. Venemaa üritab juba alates 21. sajandi algusest taastada mitte lihtsalt niisama oma mõju maailma asjades, vaid üritab kindlustada ka oma riigi kui impeeriumi tulevikku. Kuna muud moodi kasvada ei osata, tuleb kasutada oma oponentide nõrkust ning vähemasti laiendada oma territooriumi. Agressiivne laienemine jääb Venemaa poliitika osaks seni, kuni seda ei taba jõuline tagasilöök. Impeeriumid kaovad sõdades. Venemaa saab võimaluse ennast ümber hinnata ainult siis, kui on sunnitud loobuma Ukrainast.