Sulge
Rahvusvahelises meedias kohtab aeg-ajalt analüütilisi arutelusid, mis üritavad leida vastust väga olulisele ja põhimõttelisele küsimusele: miks Venemaa otsustas kogu sõjalise jõuga rünnata Ukrainat? Tavaliselt otsitakse neid motiive lääne kultuuriruumis levinud mõtteviisidest ja tõekspidamistest lähtuvalt. Venemaal levinud käsitlustele ja Venemaa presidendi enda avaldustele pööratakse vähem tähelepanu. Tekkinud on veider olukord, kus Venemaa ametlikku retoorikat peetakse suuresti propagandaks ning otsitakse varjatud motiive. Teisalt lastakse ennast sellest propagandast väga sügavalt mõjutada. Pikapeale adapteeritakse Euroopas ja Ameerikas oma Venemaa käsitlused peamiste Venemaal konstrueeritud sõnumitega. Venemaa pakub pea kõigis rahvusvahelistes küsimustes välja oma alternatiivse käsituse vastuseks üldlevinud arusaamadele. Ukraina vastu alustatud agressiooni puhul oma peaeesmärki ei varjata. Probleemid tekivad võib-olla pigem sellest, et Venemaa erinevad kõneisikud kasutavad sõnumite edastamiseks stiili, mis tekitab mulje, et tõsiselt võetavaid eesmärke säärasel moel ei presenteerita. Stiiliküsimused on lähedalt seotud riigi eliidi lastetoa ja varasema argielu harjumustega. Seda nii Venemaal kui ka igal pool mujal maailmas. Stiil võib osutuda probleemiks, kui see takistab sinu sõnumite kohalejõudmist nendele, kellele need olid määratud. Hirmutamine, hämamine, pettus ja kavaldamine töötavad taktikalises plaanis ja lühiajaliselt, kuid võivad lõpuks tühistada strateegilised plaanid. Venemaa suur strateegiline plaan on väga selge ja korduvalt esitletud. Selleks on USA globaalse domineerimise ehk unipolaarse maailmakorra murdmine ning asendamine multipolaarse ehk mitme rahvusvahelise jõukeskuse vahelise võistlusega. Venemaa peab seda tasakaalustatud süsteemiks. Ukraina omab selles plaanis eelkõige tähtsust Venemaa jaoks nii vahetu asukoha, ajaloolise läheduse, aga ka suurte inim- ja majanduslike ressursside tõttu. Venemaa president on ühemõtteliselt väljendanud, et tema eesmärk on võtta kontroll kogu Ukraina üle enda kätte.
Sõja alguses 2014 ja täiemahulise agressiooni alguses 2022 oli selline eesmärk selgelt tajutav. Venemaa juhtkond ei ole üle saanud Nõukogude Liidu lagunemise traumast. Venemaa liidrite jaoks samastub Nõukogude Liit globaalses sõjalises plaanis Venemaa impeeriumiga. Ignoreeritakse Nõukoge Liidus valitsenud poliitilist ideoloogiat ning isegi põlastatakse kommunistliku ideoloogia olemust. Samas sisendatakse endale, et suures rahvusvahelises plaanis oli see lihtsalt üks Vene impeeriumi eksisteerimise vorme, mis suutis pakkuda vastukaalu Venemaad traditsiooniliselt ohustavatele poliitilistele süsteemidele. Kujutades ennast ette globaalses vastasseisus USA-ga, on endisel nõukogude inimesel keeruline üle saada mälestusest, kus omaaegse kommunistliku riigi parameetrid olid mitmes valdkonnas võrreldavamad USA-ga kui praeguse Venemaa puhul. Venemaa juhid näevad oma riiki kahanenult ning USA-d kasvanult. Kõige juhtunu põhjusena nähakse USA geopoliitikat, mitte ebaõnnestunud poliitikat Venemaal. Tegelikult tunnistatakse endale ka Nõukogude Liidu ebaõnnestunud majanduspoliitikat, kuid sellest otsustati paarkümmend aastat tagasi enam mitte avalikult rääkida. Ukraina (ja Valgevene) arvestatavas rahvaarvus ja tööstuspotentsiaalis näevad Venemaa juhid olulist strateegilise võime kasvu. Võib-olla ka Kasahstani peetakse veel oluliseks ja niivõrd lähedaseks, et selle ala tugev integreerumine võiks tunduda mõttekas. Venemaa president on alati olnud veendunud, et Ukraina rahva enamik soovib olla osa Vene maailmast ehk isegi olla Venemaa osa. Kes on selle unustanud, vaadaku Venemaa presidendi sõnavõtte 2022. aasta alguses.
Sõda on nüüdseks kestnud üle kahe aasta ning aeg on teinud ja teeb ka edaspidi Venemaa plaanides korrektiive. Võib arvata, et Venemaa juhtkonna illusioon, et Ukraina rahva enamik soovib elada Venemaa juhtimise all, on hääbunud. Seda võib näha ka Venemaa muutunud taktikast sõjategevuses Ukraina vastu alates 2023. aastast. Kui Venemaa juhid peavad oma peamiseks eesmärgiks Ukraina elanike ja tööstuspotentsiaali hõivamist, tuleks see enda valdusesse saada võimalikult väikeste kahjude ehk purustustega. Sõja alguses, kui oldi veendunud oma vägede võimes viia läbi suuri manöövreid, välditi lahinguid suuremates linnades ning üritati mitte raisata oma energiat tööstusettevõtete massilisele purustamisele. Ukraina kaitse aga pidas vastu, lääneriigid alustasid sõjalise ja muu abiga ning Vene armee sai suurte kaotuste osaliseks. Juba 2022. aasta suvises pealetungis hävitas Vene armee Mariupoli, Sjevjerodonetski ning Lõssõtšanski linnade hõivamise käigus suurema osa väärtuslikust tööstusest ja nende linnade taristust. Seda tehti sel ajal veel seepärast, et teistmoodi sõjalist edu saavutada ei osatud ega suudetud. Edasi hävitati pealetungi käigus juba täielikult Bahmuti linn. 2023. aastast alates on üritatud juba süstemaatilisemalt hävitada Ukraina eluliselt olulist taristust, kaitsetööstust ja ka lihtsalt pommitatud linnade elurajoone. See ei ole lihtsalt taktika muutus, mis võimaldab Vene armeel oma praeguse relvastusega vähehaaval edasi liikuda. See tähendab, et muutunud on ka Venemaa juhtkonna eesmärk sõjas. Toimuv näitab, et nüüdseks domineerib vaid eesmärk hõivata võimalikult suur osa Ukraina territooriumist. See näib olevat eriti Venemaa presidendi selge kinnisidee. Venemaa juhid imetlevad 19. sajandi maakaarte ning kujundavad oma geopoliitilist mõtlemist siiamaale toonaste tavade järgi. Ukraina puhul huvitab neid esmases järjekorras selle maatüki asukoht, kõik muu on taandumas teisejärguliseks.
Ka suhtumine ukrainlastesse on muutunud. Kes on vaenulik, tuleb hävitada või siis tuleb neil lahkuda mujale. Analoogne protsess toimub Valgevenes, kus riigi praegune juht ei suutnud enam võita viimaseid valimisi 2020. aastal. Otsus jääda võimule tõi kaasa suurimad meeleavaldused riigi ajaloos ning repressioonide ühe osana survestati rahuolematut aktiivset elanikkonda riigist lahkuma. Osa opositsioonijuhte, keda peeti päriselt ohtlikuks, arreteeriti, aga riigist lahkunute hulgaga võrreldes oli selliseid vähe. Sealtpeale on olukord suuresti püsinud võimude kontrolli all. Normaalses riigis ei oleks valitseja oma rahvaarvu kiire vähenemisega rahul, kuid Valgevene-taolises poliitilises süsteemis ei ole see oluline.
Näib, et Ukraina puhul on Venemaa juhtide suhtumine üsna sarnane. Ukraina linnade elurajoonide pommitamise üks eesmärk on kindlasti saavutada võimalikult suure hulga inimeste lahkumine lääne suunas. See koormab Ukraina riiki ning lõhub majandust. Ühtlasi suurendab see migratsioonisurvet Lääne-Euroopale. Migratsioonisurvet peetakse praegusel ajal efektiivseks lääneriikide valitsuste mõjutamise vahendiks. Venemaa juhid näivad olevat ka arvamusel, et võimalikult palju tsiviilohvreid aitab murda Ukraina ühiskonna vastupanu. Venemaa valitsus enam eriti ei püüa varjata toime pandud sõjakuritegusid. Neid ei võeta küll avalikult omaks, kuid sõjakuritegusid kasutatakse meediakajastustes lääneriikides Venemaa-hirmu süvendamiseks. Seda kõike tehakse vaid sellepärast, et saada oma kontrolli alla Ukraina territoorium. See territoorium peab Venemaa arvates tagama riigile tõhusama julgeoleku lääne suunalt. Ukraina geograafiline asend tagab Venemaa domineerimise Mustal merel. See omakorda võimaldab taastada ambitsioonid Vahemere suunal. Ukraina kontrollimine tagab ka võimaluse sekkuda püsivalt Kesk-Euroopa asjadesse.
Venemaa valitud agressiivne ja rahvusvahelist õigust eirav käitumine lähtub Venemaa juhtide veendumusest, et lõpuks tunnustatakse nende sõjalise agressiooni tulemusi. Seda ka nende riikide poolt, kes praegu toetavad Ukrainat. Venemaa on ka varem alustanud agressiooni teiste riikide vastu ja alati on väärtuspõhist välispoliitikat ajavad Euroopa riigid lõpuks Venemaa sellist poliitikat aktsepteerinud või ignoreerinud. Selliselt liiguti järk-järgult lähemale täiemahulisele agressioonile Ukraina vastu. Kui lääneriigid aktsepteerivad lõpuks Venemaa vallutusi Ukraina arvelt, kasvab seega võimalus uute vallutussõdade vallapäästmiseks ning pärast Teist maailmasõda kehtestatud rahvusvahelise elu normid muutuvad täielikult deklaratiivseteks.
Venemaa poliitikat suunab veendumus, et globaalselt mõjukas saab olla ainult selline suurjõud, mis kasvab nii rahvaarvult kui ka muudes parameetrites. Kui riiklik struktuur ei näita selgeid kasvunumbreid, aitab muljet luua ka territooriumi laienemine. Selline arusaam vastab üsnagi tavainimeste hinnangutele maailmaasjade kulgemisest. Kõik inimesed tunnevad, et kasvavad süsteemid on tugevad ning kahanevad nõrgad. Nõuab väga tõsist süvenemist ja analüüsi, et märgata ka midagi muud. Ka Euroopa Liit tundub tugev siis, kui ta laieneb. Seega võib Brexiti kõige pikaajalisemat negatiivset mõju pidada psühholoogiliseks. Võib olla kindel, et seni, kuni inimesed maailmas esimese assotsiatsioonina seostavad Euroopa Liitu Brexitiga, kestab ka Euroopa Liidu mõju kahanemine.
Venemaa üritab juba alates 21. sajandi algusest taastada mitte lihtsalt niisama oma mõju maailma asjades, vaid üritab kindlustada ka oma riigi kui impeeriumi tulevikku. Kuna muud moodi kasvada ei osata, tuleb kasutada oma oponentide nõrkust ning vähemasti laiendada oma territooriumi. Agressiivne laienemine jääb Venemaa poliitika osaks seni, kuni seda ei taba jõuline tagasilöök. Impeeriumid kaovad sõdades. Venemaa saab võimaluse ennast ümber hinnata ainult siis, kui on sunnitud loobuma Ukrainast.