Vahistatu kokkusaamised on reguleeritud
vangistusseaduse *2 (VangS) §‑des 94 ja 95,
millest esimene kannab pealkirja „Vahistatu kokkusaamised“ ja teine
„Kokkusaamised kaitsja, advokaadist esindaja, vaimuliku, notari ja oma riigi
konsulaartöötajaga“. Käesolev artikkel analüüsib esimest, VangS §‑i 94,
ja täpsemalt seda, mida praegu kehtiv VangS § 94 ei nimeta, s.t vahistatu
pikaajalise kokkusaamise õigust. Juridicas on selle õigusega seotud probleemi
juba varem käsitletud *3 , kuid nüüdseks on see (lõpliku?)
lahenduse saanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. juuni
2019. a otsusega asjas 5-18-8. Autor annab ülevaate sellest, kuidas selle
otsuseni jõuti, ning analüüsib, kas lõpuks on jõutud lahenduseni, mis on
vahistatute õigustega kooskõlas.
1. Vangistusseaduse jõustumisest 1. detsembril 2000
kuni selle muutmiseni 1. jaanuaril 2013
Vangistusseadus jõustus 1. detsembril 2000. *4
Selle § 94 lõike 1 esimene lause sätestas järgmist: „Vahistatule
lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides,
mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute.“ Kogu VangS § 94
puudutas lühiajalist kokkusaamist ja selle korda. Pikaajalist kokkusaamist ei
mainitud ning viited kinnipeetavate pikaajalise kokkusaamise korda ettenägevale
VangS §‑le 25 puudusid.
Möödus ligi üheksa aastat ja 19. novembril
2009 tegi Riigikohtu halduskolleegium otsuse asjas 3-3-1-62-09, milles andis
esimest korda märku sellest, et VangS § 94 sisu võib olla problemaatiline.
Selles asjas leidis Tallinna Ringkonnakohus, et pikaajalised kokkusaamised,
eriti kui isik viibib vahi all pikka aega, ei ole kriminaalmenetluse seadustiku *5
(KrMS) § 1431 lõike 1 järgi välistatud. Vastasel juhul
oleks ringkonnakohtu hinnangul riive põhiseaduse §‑s 26 sätestatud
perekonnaelu õigusele nii suur, et see ei pruugi enam olla põhiseaduspärane. *6
Riigikohtu halduskolleegium leidis vastupidi ringkonnakohtule seda, et KrMS
§ 1431 lõige 1 ei saa siiski isikule anda õigust, mida tal
vangistusseaduse järgi olemas ei ole, ning pöördus vahistatu kokkusaamise
kestusele hinnangu andmiseks ikkagi VangS § 94 poole. *7
Kuna vahistatu kokkusaamised on ammendavalt sätestatud VangS §‑s 94,
siis on viimane käsitatav konkreetse piiranguna VangS § 4¹ lõike 2
mõttes, s.t õigust pikaajalisele kokkusaamisele vahistatutel ei ole. *8
Kuna kõnealuses asjas oli kaebuse hetkel vahistatu vahepeal omandanud
kinnipeetava staatuse, ei olnud Riigikohtu halduskolleegiumil võimalik VangS
§ 94 põhiseaduspärasust kontrollida. Küll aga lisas halduskolleegium
hoiatavalt: „Kolleegium ei välista, et teatud asjaolude ilmnemisel võib pikaajaliselt
vahistatu staatuses viibivale isikule pikaajaliste kokkusaamiste
mittevõimaldamine kujutada endast niivõrd intensiivset riivet PS §‑s 26
sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse õigusele, et seadusega
vahistatutele sätestatud piirang võib osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks.“ *9
Ei saa märkimata jätta, et kümme aastat hiljem see hoiatus ka tõeks osutus.
Kuid selleni oli veel pikk tee minna.
Põhiseaduspärasuse küsimus ei andnudki end
pikalt oodata. 4. aprillil 2011 tegi Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegium otsuse asjas 3-4-1-9-10. Kolleegium märkis esmalt, et
vahistatute pikaajalise kokkusaamise puudumine riivab tõepoolest põhiseaduse §‑ga 26
tagatud õigust perekonnaelu puutumatusele. Samas toimub riive põhiseaduse §‑ga 26
lubatud eesmärkidel, s.t kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva
kuritegude toimepanemise, sealhulgas tõendite hävitamise, muutmise ja
võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärkidel. *10
Ühtlasi leidis kolleegium, et mainitud eesmärkide saavutamiseks on pikaajaliste
kokkusaamiste mittevõimaldamine sobiv *11 , vajalik *12
ning mõõdukas põhiseaduse § 26 riive. Abinõu mõõdukuse hindamisel märkis
kolleegium, et vahistamine on ultima ratio, mille kohaldamisel saab juba
isiku perekonnaelu arvesse võtta: kui isiku perekonnaelu tõttu võib arvata, et
ta ei hoia menetlusest kõrvale ega pane toime uusi kuritegusid, siis teda ka
vahi alla ei võeta. *13 Seda seisukohta on Juridica ridadel
juba kritiseeritud, kuivõrd vahistamine ja vahistatud isikule lisapiirangute
(sh kohtumispiirangute) seadmine toimuvad täiesti erinevatel alustel ja
korras ning võivad omada täiesti erinevaid eesmärke. *14
Lisaks toetas kolleegiumi arvates seisukohta, et abinõu on mõõdukas, ka
asjaolu, et pikaajalisemad vahi all viibimised on pigem erand kui reegel *15
ning et kogu vahi all viibimise ajal aitab perekonnasuhete säilimisele kaasa
võimalus suhelda perekonnaga lühiajalistel kokkusaamistel (VangS § 94
lg 1), õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele (VangS § 96
lg 1) ning paki saamise võimalus (VangS § 98 lg 1), samuti
vahistatu lühiajaline – kuni üheks päevaks – väljaviimine olulistel ja
edasilükkamatutel isiklikel asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku
kohalolekut (VangS § 99 lg 1). *16
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele esitas eriarvamuse
riigikohtunik Jüri Põld, kelle hinnangul on vahistatutele pikaajalise
kokkusaamise täielik keelamine ebaproportsionaalne sekkumine põhiseaduse §‑ga 26
tagatud perekonnaellu. Ohud, millele kolleegium viitab (ehk eesmärgid, mille täitmiseks
pikaajalisi kokkusaamisi ei lubata), oleksid kriminaalmenetluses välditavad,
kui menetlejal oleks sõltuvalt üksikjuhtumist võimalik kohaldada KrMS
§ 1431 lõike 1 punktis 1 sätestatud piiranguid.
Vangistusseaduse vastuvõtmisel on aga Jüri Põllu hinnangul KrMS § 1431
lõike 1 punkti 1 olemasolu nähtavasti ära unustatud. *17
2. VangS §-le 94 lõike 5 lisamisest 1. jaanuaril
2013 kuni Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuseni
11. juunil 2019
1. jaanuaril 2013 jõustus VangS § 94
lõige 5, mille kohaselt vahistatule ei kohaldata pikaajalist kokkusaamist.
Sellega välistas seadusandja lõplikult vahistatule pikaajalise kokkusaamise
õiguse tuletamise KrMS § 1431 lõike 1 punktist 1,
mida alama astme kohtud olid siiani (Riigikohtu hinnangul küll edutult) püüdnud
teha. Seletuskirjast nähtub, et vahistamine on viimane abinõu, mille
kohaldamisel on sekkumine isiku perekonnaellu õigustatud, ning vahistatu
staatus ei kesta isikul kaua, kuivõrd kriminaalmenetluses on eesmärk jõuda
võimalikult kiiresti süüdimõistva otsuseni. Kui isik on aga juba kord süüdi
mõistetud, on ta kinnipeetav, kellele on pikaajalised kokkusaamised lubatud. *18
Uus põhiseaduslikkuse järelevalve asi jõudis
Riigikohtu ette enam kui kolm aastat hiljem ning kulmineerus 16. novembri
2016. a otsusega asjas 3-4-1-2-16. Nimelt tekkisid Tallinna Halduskohtul
ja Tallinna Ringkonnakohtul kahes eri asjas kahtlused VangS § 94
lõike 5 põhiseaduspärasuses põhjusel, et see säte ei anna menetlejale
mingit kaalutlusruumi, vaid imperatiivselt keelab kõik vahistatute pikaajalised
kokkusaamised. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium haldus- ja
ringkonnakohtu kahtlusi ei jaganud, põhjendades oma otsust, mille
raskuspunkt lasus pikaajaliste kokkusaamiste keelu kui abinõu mõõdukuse
küsimusel, järgmiselt. Erinevalt alama astme kohtutest leidis kolleegium, et
seaduse rakendajal on kaalumisruum vahistatu pikaajalise kokkusaamise üle
otsustamisel: ta teeb seda vahistamise (jätkuva) kohaldamise üle otsustamisel,
sealhulgas kaebajate asjades. *19 Sellise kaalutlusruumi on seaduse
rakendajale andnud seadusandja, kellel on avar otsustusruum küsimuses,
milliseid õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega siduda. *20
Et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oli asjas Varnas vs. Leedu leidnud,
et vahistatule lähedastega kokkusaamise piirangut tuleb põhjendada *21 ,
hindaski kolleegium kaebajate suhtes pikaajalise kokkusaamise keelu kohaldamise
põhjendatust, arvestades kaebajate vahi all viibimise pikkust ning süüdistust
kuritegudes, mille menetlemise tagamiseks on neile vahistatust kohaldanud. *22
Seejuures jõudis kolleegium seisukohale, et kaebajatele pikaajalise kohtumise
absoluutse keelu kohaldamine, mis põhineb eeldusel, et kaebajad võivad asuda
kriminaalmenetlust lubamatult mõjutama, oli põhiseaduspärane. *23
Lisaks ei välistanud kolleegium sellise keelu põhiseaduspärasust näiteks ka
selliste kaebajagruppide puhul, kelle vahi all viibimise aeg on pikem
(kõnealuses asjas olid kaebajad vahi all viibinud üle kahe aasta), kuid kellele
süüks pandavad teod on väga rasked (nt terrorism). Samuti võiks seadusandja
kolleegiumi hinnangul luua näiteks ka normi, mis võimaldab menetlejal kaaluda
vahistatule pikaajalise kokkusaamise võimaldamist alles juhul, kui tema vahi
all viibimise kestus on ületanud mingi seadusandja täpsustatud määra (nt 1 või
2 aastat). *24
Viimaks rõhutas kolleegium siiski seda, et VangS § 94 lõige 5 ei
pruugi kõikidel juhtudel olla põhiseaduspärane, märkides järgmist: „Kolleegium
ei välista, et VangS § 94 lõike 5 kohaldamine võib teistsuguste
asjaolude, sh teistsugustes kuritegudes süüdistatavate kaebajate või teiste
VangS § 25 lõikes 1 märgitud isikute gruppide, kelle kokkusaamise
vahistatuga VangS § 94 lõige 5 välistab, puhul viia vahistatu (ja
tema perekonnaliikme) perekonnaelupõhiõiguse ebaproportsionaalse riiveni.
Kolleegium rõhutab siiski, et Riigikohtu pädevusse konkreetse normikontrolli
menetluses ei kuulu vahistamise ja sellega seotud vahistatu pikaajaliste
kohtumiste väljakujunenud süsteemi muutmine konkreetsete juhtumite asjaolude
pinnalt, mis regulatsiooni põhiseadusvastasust ei kinnita.“ *25
Seega sidus
Riigikohus juba teist korda pikaajalise kokkusaamise keelu põhiseaduspärasust
hinnates (esimesel korral ei olnud see keeld küll seaduses otse kirjas, kuid
VangS §-st 94 siiski tuletatav) selle keelu ja vahistamise alused, jättes
tähelepanuta, et kumbki neist võib teenida eraldi eesmärki ja need ole seetõttu
olemuslikult seotud. *26 Ometi, ka
järgnenud, sedapuhku küll Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis, taandus
pikaajalise kokkusaamise keelu põhiseaduslikkuse hindamine sisuliselt
vahistamise aluste kontrolliks. *27
3. Alates 11. juunist 2019
Riigikohtu üldkogu tunnistas 11. juunil 2019
otsusega asjas 5-18-8 VangS § 94 lõike 5 põhiseadusega vastuolus
olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt, andes otsusele tagasiulatuva mõju kaebaja
ning isikute suhtes, kes otsuse jõustumise ajaks olid vaidlustanud neile
pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise või taotlenud neile pikaajalise
kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. *28
Riigikohtu poole pöördus taotlusega algatada
põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Tallinna Halduskohus, leides, et VangS
§ 94 lõige 5 on vastuolus põhiseadusega, kuna konkreetses kaebaja
juhtumis – erinevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve asjas
3-4-1-2-16 käsitlemisel olnud juhtumist – viib selle ilma kaalutlusõiguseta
kohaldamine tema perekonnaelu põhjendamatu riiveni. *29
Riigikohtu üldkogu jõudis konkreetse juhtumi asjaolusid (sh süüteo raskust,
asjaolu, et kaebaja suhtes ei kohaldatud lisapiiranguid KrMS § 1431
lg 1 järgi, jms *30 ) hinnates seisukohale, et VangS
§ 94 lõige 5 on osaliselt põhiseadusvastane. Lisaks rõhutas üldkogu,
et konkreetne kaasus on juba kolmas kohtuasi, kus Riigikohtul on tulnud kaaluda
VangS § 94 põhiseaduspärasust. *31 Seega astus üldkogu konkreetse
normikontrolli raamidest välja ja vaagis VangS § 94 lõike 5
põhiseaduspärasust tervikuna eesmärgiga ennetada uusi samasisulisi vaidlusi,
tagada isikute põhiõiguste parem kaitse ning hoida kokku kõigi asjaosaliste
ressursse. *32
Üldkogu lahutas lõpuks ometi vahistamise
alused pikaajalise kokkusaamise keelu alustest ning märkis, et absoluutne
pikaajaliste kokkusaamiste keeld ei arvesta olukordadega, kus vahistuse
kohaldamine isiku suhtes on õigustatud, aga põhiseaduspärane ei ole sellega
seaduse järgi vältimatult seotud pikaajalise kokkusaamise keeld. *33
Nende kahe toimingu omavahelise automaatse sidumise põhjendamatust selgitas
üldkogu järgmiselt:
„Kuna kriminaalasja menetlejal lasub lisaks
isikute põhiõiguste kaitsmise kohustusele ka kohustus kaitsta avalikku huvi, on
alust arvata, et kohtupraktikas hinnataks sellisel kaalumisel avalikku huvi
isiku vahi all viibimise vastu alati säärasena, mis kaalub üles vahistamise kui
tõkendiga automaatselt seotud perekonnaelu riive. Niisuguse juhtumiga võib
üldkogu arvates olla tegu ka praegu, kus kriminaalasja menetleja võis küll
kaaluda isiku perekonnapõhiõiguse riivet, kuid selle tulemusel leida, et riive
kaalub üles avalik huvi uute seksuaalkuritegude toimepanemise vältimise vastu.
Üldkogu arvates ei ole põhjendatud kriminaalasja menetlejalt nõuda, et juhul,
kui isiku vahi all viibimine on muutunud ebaproportsionaalseks tema
perekonnapõhiõiguse riive muutumise tõttu ülemäära intensiivseks, tuleb ta
rikkumise vältimiseks vahi alt vabastada (nii ka riigikohtunike
E. Kergandbergi ja S. Laose eriarvamus asjas nr 3-4-1-2-16 tehtud põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumi viidatud otsuse kohta, viies lõik). Kui nii toimida,
võib küll olla tagatud isiku perekonnapõhiõiguse kaitse, ent tõkendi
kohaldamise eesmärk võib jääda saavutamata.“ *34
Üldkogu selgitas, et vahistamise ja
pikaajalise kokkusaamise keelu lahtisidumine aitab paremini saavutada
pikaajalise kokkusaamise keelu eesmärki (s.o kriminaalmenetluse lubamatu
mõjutamise vältimist), ilma et sellega satuks ohtu vahistamise kui tõkendi eesmärkide
saavutamine. Juba vahistamismääruse tegemisel, aga ka hiljem vahistuse
pikendamisel peaks menetlejal olema võimalik eraldi otsustada vahistatu
pikaajalise kokkusaamise õiguse üle. *35 VangS § 95 lõike 5 kehtetuks
tunnistamisel jääbki menetleja käsutusse KrMS § 1431
lõike 1 punkt 1, mille kohaselt võib prokuratuur või kohus
kahtlustatava või süüdistatava pikaajalise kokkusaamise õigust määrusega
piirata või selle täielikult keelata, kui on piisav alus oletada, et vahistuses
viibiv kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada
kriminaalmenetlust. Samuti saab kinnipidamisasutus VangS § 25
lõike 11 alusel endist viisi keelduda pikaajalise kokkusaamise
luba andmast, kui kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda või
kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu või kui on alust kahelda
kokkusaaja maines. *36 Ühtlasi märkis üldkogu, et põhiseadus
ei välista mõnedele vahistatute gruppidele pikaajalise kokkusaamise keelu
sätestamist seadusega ega normi loomist, mis annab menetlejale õiguse kaaluda
vahistatule pikaajalise kokkusaamise võimaldamist alles siis, kui tema vahi all
viibimise kestus on ületanud mingi seadusandja täpsustatud määra, kehtestades
kuni selle aja täitumiseni pikaajalise kokkusaamise keelu. *37
4. Autori mõtted
Riigikohtu üldkogu pani oma otsusega punkti
arutelule, mis kõiki märke arvestades oleks pidanud lõppema juba kaheksa aastat
varem. Jäägu siinkohal käsitlemata küsimus, kas põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegium oleks pidanud jääma abstraktse normikontrolli juurde, nagu ta tegi
asjas 3-4-1-9-10, või oleks ta juba siis pidanud vaatama konkreetse asja sisse,
millise suuna võttis ta asjas 3-4-1-2-16. *38 Piirdugem
sellega, millised on märgid, mille alusel pikaajalise kokkusaamise absoluutne
keeld oleks juba 2011. aastal tulnud tunnistada põhiseadusvastaseks, mis oleks
blokeerinud seadusandja hilisema sammu, VangS §‑i 94 lõike 5
lisamise ja sellele järgnevad ressursimahukad vaidlused eri kohtuastmetes.
Puudub igasugune põhjendus, miks Riigikohus
sidus kahes järjestikuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vahistamise ja
pikaajalise kokkusaamise keelu alused. Ühelt poolt oli seadusandja seda
tõepoolest teinud: igale vahistatule kohaldub VangS § 94, sealhulgas
pikaajalise kokkusaamise (keelu) puhul. Teiselt poolt ei saa aga tähelepanuta
jätta, et VangS § 94 kõrval kehtib kriminaalmenetluse seadustik, mille §‑d 130
ja 1431 sätestavad vastavalt vahistamise alused ja pikaajalise
kokkusaamise alused. Vahistamise aluseks on KrMS § 130 lõike 2
kohaselt kriminaalmenetlusest kõrvale hoidumise või jätkuvalt kuritegude
toimepanemise oht ning vahistamine ise selle sama sätte kohaselt ultima
ratio meede. Vabaduspiiranguga isikule (sh vahistatule) kohaldatavate
lisapiirangute (sh pikaajalise kokkusaamise keelu) aluseks on oht, et isik oma
tegevusega kahjustab kriminaalmenetlust. Kui vahistamist võib kohaldada üksnes
kohus, siis lisapiiranguid võib KrMS § 1431 kohaselt kohaldada
ka prokuratuur, kellel on tegelikult kõige parem ülevaade selle kohta, millises
staadiumis on parasjagu (kohtueelne) menetlus, sealhulgas kas jõutud on nii
kaugele, et vahistatu pikaajalised kokkusaamised enam menetluse kulule ohtu ei
kujuta (kui selline oht üldse olemas oli). Näiteid olukordadest, kus
vahistamise alused ei anna automaatset õigustust pikaajalise kokkusaamise
keelamiseks, on esitanud nii õiguskantsler *39 kui ka
Tristan Ploom oma Juridica artiklis. Juba ainuüksi asjaolu, et neid näiteid on
võimalik esitada, tõestab, et pikaajalise kokkusaamise keelu kehtestamine
kõigile vahistatutele ilma konkreetseid asjaolusid arvesse võtmata ei ole
põhjendatud. Vangistusseadus ei andnud kaalutlusruumi aga juba siis, kui VangS
§ 94 ei olnud veel lisatud viiendat lõiget, kuivõrd VangS § 94 ei
sätestanud vahistatute pikaajalise kokkusaamise õigust ega teinud viidet ka VangS
§‑le 25. *40 Seega, kuigi vangistusseadust luues ei
saanud seadusandjal KrMS § 1431 olemasolu meelest minna,
kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik jõustus mitu aastat hiljem, muutis
pikaajalise kokkusaamise keelu põhiseaduspärasuse arutamise vaevaliseks asjaolu,
et Riigikohus ei pööranud sellele sättele kohast tähelepanu. *41
Kui Riigikohus ei oleks KrMS §-de 130 ja 1431
kohaldamise aluseid samastanud, siis oleks ta jõudnud järeldusele, et kuigi
mõningatel juhtudel ei pruugi vahistatule pikaajalise kokkusaamise piirangu
kohaldamine olla õigustatud, ei anna vangistusseadus selle kohaldamiseks
kaalutlusruumi. Sellisel juhul tekkinuks Riigikohtul kohe ka küsimus selle
sätte vastavuse kohta vahistatutele tagatud põhiõigustega, sealhulgas
põhiseaduse §‑ga 26 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse
konventsiooni (EIÕK) artikliga 8. Aastaks 2011, kui Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegi vahistatute pikaajalise
kokkusaamise küsimuses esimese otsuse, ei olnud EIK veel kõiki selle valdkonna
kõige olulisemaid otsuseid teinud. Siiski oli EIK juba selleks ajaks leidnud,
et kuivõrd perekonnaelu õigus langeb EIÕK artikli 8 kaitsealasse, peab
riik vahistatule suhtluspiirangute kohaldamisel lähtuma konkreetsetest
asjaoludest, s.t näitama ära konkreetse piirangu vajaduse. *42
Teiseks põhiseaduslikkuse järelevalve asjaks 2016. aastal oli EIK teinud
olulised lahendid, kus käsitleti konkreetselt vahistatu pikaajalise
kokkusaamise piirangut: Laduna vs. Slovakkia *43 ,
Varnas vs. Leedu *44 , Costel Gaciu vs. Rumeenia. *45
Sealjuures asjades Laduna ja Varnas järeldas EIK, et EIÕK
artikleid 8 ja 14 rikuti olukorras, kus vahistatud kaebajatele oli
kohaldatud rangemaid perekonnaga suhtlemise piiranguid kui kinnipeetavatele,
ilma et need piirangud oleksid piisavalt põhjendatud. *46
Alles üldkogu lahendis arvestati EIK praktikaga pikaajalise kokkusaamise keelu
põhjendamise nõudmise kohta ning leiti, et VangS § 94 lõikes 5
sätestatud absoluutne keeld sellele ei vasta. *47 Seega oli
Riigikohtul kogu VangS § 94 põhiseaduspärasuse kontrolli ajal EIK praktika
teada, kuid selle korrektset kasutamist segas asjaolu, et pikka aega sidus
Riigikohus KrMS §‑de 130 ja 1431 kohaldamise alused.
Viimaks tuleb mainida ka selle saaga
inimlikku aspekti. Asjas 3-4-1-9-10 märkis õiguskantsler, et erinevalt
vanglakaristusest, mille eesmärk on VangS § 6 lõikest 1 tulenevalt
ennekõike kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele ja õiguskorra kaitsmine,
teenib vahi all pidamine eelkõige kriminaalmenetluse huve. *48
Kriminaalmenetluse seadustikus ja vangistusseadustikus sätestatut arvestades on
sellele seisukohale raske vastu vaielda. Samas, arvestades et vahistatust, kui
tema suhtes just menetlust ei lõpetata või teda õigeks ei mõisteta, saab
teatava aja jooksul (mis mõnikord võib olla märkimisväärselt pikk) kinnipeetav,
ei saa jätta küsimata, kas vahi all pidamise ajaks tuleb taasühiskonnastamise
eesmärk ja väljavaade täiesti kõrvale jätta. Mõnekuuline eraldatus ei mõjuta
ehk lähedussuhteid drastiliselt. Kui aga vahistatut hoitakse lähedastest eemal
(või praktiliselt eemal, kui võimaldatakse üksnes lühiajalisi kokkusaamisi)
pikka aega, siis kas see ei päädi potentsiaalselt inimsuhete lõhkumisega, mida
hiljem vahistatu kinnipeetava staatuse omandamisel peaks justkui uuesti
hakatama üles ehitama? Ometi, empiiriliselt on kinnitust leidnud, et perekonnal
on täita oluline roll vabanenud kinnipeetava taasühiskonnastamisel *49 ,
sealhulgas tööle asumisel ja retsidiivsuse vähendamisel. *50
Seejuures on EIK leidnud, et EIÕK artiklis 8 sätestatud õigus perekonnaelule
kohustab võime kinnipeetavale võimaldama kontakte lähedastega või kui vaja,
siis aitama teda nende säilitamisel. *51 Kinnipeetava abistamine isikutega
väljaspool vanglat kontakti loomisel ja säilitamisel teenib EIK praktika järgi
sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärki. *52
Märkimata ei saa jätta, et üldkogu otsuse
järel on tekkinud huvitav olukord. Ühelt poolt on kehtetuks tunnistatud VangS
§ 94 lõige 5, mis oli selges vastuolus nii põhiseaduse kui ka KrMS
§ 1431 lõike 1 punktiga 1. *53
Samas, ilma viienda lõiketa ollakse VangS § 94 tõlgendamisel samas
olukorras, kus oldi 2009. aastal, millal Riigikohtu halduskolleegium jõudis
seisukohale, et VangS § 94 on erinorm VangS § 25 suhtes (s.t ei
võimalda VangS §‑s 25 sätestatud pikaajalisi kokkusaamisi, sest ei
tee viidet sellele sättele). *54 Üldkogu ei viidanud üldse
halduskolleegiumi otsusele ega käsitlenud seda seisukohta. Seega paistab
olukord olevat selline, et vahistatute pikaajaliste kokkusaamiste absoluutne
keeld on põhiseadusvastane, kuid Riigikohtu tõlgendus kehtiva VangS § 94
kohta pikaajalisi kokkusaamisi kaaluda siiski ei võimalda. Ometi on selge, et
see olukord on niisama põhiseadusvastane kui VangS § 94 lõike 5
kehtimise aegu, mistõttu VangS §‑i 94 peaks muutma selliselt, et see
oleks kooskõlas vahistatute põhiõiguste ning KrMS § 1431
lõike 1 punktis 1 sätestatud prokuratuuri ja kohtu pädevusega
kriminaalmenetluse kestel otsustada, kas vahistatule tuleb kohaldada
pikaajalise kokkusaamise piirangut või mitte.
Märkused:
*1 Artikkel põhineb 08.–09.10.2020 toimunud 36. Eesti õigusteadlaste
päevadel peetud ettekandel.
*2 RT I
2000, 58, 376; RT I, 06.05.2020, 43.
*3 T. Ploom. Pikaajalise kokkusaamise piirangu kohaldamine vahistatu
suhtes. Põhiõiguste piiramise lünkadeta kontrolli tagamine. – Juridica 2018/2,
lk 146–153.
*4 RT I 2000, 58, 376.
*5 RT I
2003, 27, 166; RT I, 06.05.2020, 14.
*6 RKHKo
19.11.2009, 3-3-1-62-09, p 15.
*7 Samas,
p 16.
*8 Samas,
p 17.
*9 Samas, p 18.
*10 RKPJKo 04.04.2011, 3-4-1-9-10, p 46–51.
*11 Samas, p 59: „Vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste
mittevõimaldamine on sobiv abinõu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning
jätkuva kuritegude toimepanemise vältimise eesmärkidel, kuivõrd vahistatu
pikemaajalisem kontrollimatu koosolemine abikaasaga võib soodustada pakkumineku
ja kuritegude jätkuva toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise
ja tunnistajate mõjutamise organiseerimist.“
*12 Samas, p 60: „Vahistatute puhul ei ole võimalik saavutada
kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise, sh
tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise
vältimise eesmärke teise, isikut vähem koormava, kuid vähemalt sama efektiivse
abinõuga kui pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine.“
*13 Samas, p 64–65.
*14 T. Ploom (viide 3), lk 149–150.
*15 RKPJKo 3-4-1-9-10, p 66–67. Selles asjas oli isik vahi all
viibinud siiski juba üle kahe aasta.
*16 Samas, p 70.
*17 Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi otsusele asjas 3-4-1-9-10, p 1.
*18 Vangistusseaduse,
kriminaalhooldusseaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu
seletuskiri, 264 SE, lk 9. Arvutivõrgus:
[Link] .
*19 RKPJKo 16.11.2016 3-4-1-2-16, p 108–112.
*20 Samas, p 114. Pikaajalise kokkusaamise keelu põhiseaduslikkuse
kontrolli sidumist vahistamise alustega kritiseerisid oma eriarvamuses
riigikohtunikud Eerik Kergandberg ja Saale Laos, märkides järgmist: „Teisisõnu
ei arvesta eelkirjeldatud „kõik või mitte midagi“ lähenemine võimalusega, et
kui esineb jätkuv põhjendus vahistamise kohaldamiseks, mis kaalub üles õiguse
perekonnaelu puutumatusele, saab vabaduse võtmisega alates selle esimesest
hetkest olemuslikult kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive intensiivsust
vähendada nt lisaks lühiajalistele kokkusaamistele ka pikaajaliste
kokkusaamiste lubamisega, tingimusel muidugi, et see ei kahjusta
kriminaalmenetluse läbiviimist. Ka EIK on leidnud, et pikaajaline vahistus
(konkreetsel juhul kaks aastat) toob kaasa sellise riive perekonnaelu
puutumatusele, mida ei saa enam õigustada üksnes vabadusevõtmise n-ö paratamatu
järelmina (EIKo 09.07.2013 Varnas vs. Leedu p 121: „[…] the particularly
long period of the applicant’s pre-trial detention (two years at the moment when
the applicant had first asked for a conjugal visit) reduced his family life to
a degree that could not be justified by the inherent limitations involved in
detention. […]“. Sellises olukorras tulebki vahistamisaluse jätkuva olemasolu
korral eraldi hinnata seda, kas jätkuvalt esineb ka vajadus piirata suhtlemist
lähedastega, s.t kas oht menetluse mõjutamisele on jätkuvalt olemas, sh
arvestades kriminaalmenetluse konkreetset etappi.“ Vt Riigikohtunike Eerik
Kergandbergi ja Saale Laose eriarvamus põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi 16. novembri 2016. a otsusele asjas 3-4-1-2-16.
*21 EIKo 09.07.2013, 42615/06, Varnas vs. Leedu, p 120.
*22 RKPJKo 3-4-1-2-16, p 122–131.
*23 Samas, p 131.
*24 Samas, p 132.
*25 Samas, p 136.
*26 Sellele viitas oma arvamuses ka õiguskantsler, rõhutades et on ka
vahistatuid, kelle vabaduse piiramine on PS § 20 lg 2 p 3 alusel
(ikka veel) vajalik, kuid kelle vanglavälise suhtlemise piiramine on
ebaproportsionaalne, tuues seejuures näiteid: „Näiteks võib vahistamise ainsaks
põhjuseks olla isiku kavatsus pakku minna ning kahtlust, et ta paneks toime
uusi kuritegusid, ei ole. Samuti võib vabadus olla võetud isikult, kes ei suuda
hoiduda uute kuritegude toimepanemisest, kuid need ei seondu kuidagi
õigusemõistmisega (nt nn roolijoodik), mistõttu on vajadus piirata tema
perekondlikku suhtlemist väga küsitav.“ Vt RKPJKo 3-4-1-2-16, p 61 ja 62.
*27 RKHKo 31.10.2017 otsus asjas 3-14-51567, sh riigikohtunik Jüri Põllu
eriarvamus sellele, milles on märgitud: „Arvan, et kolleegiumi enamus lähtub väärast
eeldusest, et kriminaalmenetluses hinnatakse vahistamisel ja edasise vahi all
pidamise põhjendatuse kontrollimisel ühtlasi ka pikaajalise kokkusaamise keelu
kohaldamist ja selle mõju perekonnaelule koos vahistamise või edasise vahi all
pidamise põhjendatuse kontrollimisega ning et vahistamise kohaldamisel peetakse
silmas ka vahi all olekuga automaatselt kaasnevat pikaajaliste kokkusaamiste
keeldu. Teistmoodi pole kolleegiumi enamuse lähenemine minu jaoks mõistetav.
Kuid tegelikult on vahi all pidamist ja lisapiirangute kohaldamist, samuti
nende maha võtmist rakendatud eraldi otsustustega ja iseseisvate
põhjendustega.“ Vt Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu
halduskolleegiumi otsusele asjas 3-14-51567, p 3.1.
*28 Tõlgenduse sellele, millistele asjadele kehtib üldkogu kõnealuse otsuse
tagasiulatuv jõud, andis Riigikohtu halduskolleegium hilisemas 09.06.2020
otsuses asjas 3-14-51567. Sellel küsimusel käesolev artikkel pikemalt ei peatu.
*29 Märkimist väärib, et üldkogu otsuse tegemise ajaks oli kaebaja õigeks
mõistetud ja vahistamine kui tema suhtes kohaldatud tõkend tühistatud. Seda
üldkogu siiski probleemiks ei pidanud, vt RKÜKo 5‑18‑8, p 56.
*30 Samas, p 58–70.
*31 Samas, p 52 ja 71.
*32 Samas, p 72.
*33 Samas, p 73–74 ja 78.
*34 Samas, p 75.
*35 Samas, p 76.
*36 Samas, p 80.
*37 Samas, p 82.
*38 Juba asja 3-3-1-62-09 vihjas halduskolleegium sellele, et tol ajal
VangS §‑st 94 vaid kaude tuletatava pikaajalise kokkusaamise
absoluutse keeluga ei pruugi kõik asjad korras olla (otsuse p 18). See ei
takistanud põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumit asjas 3-4-1-9-10 oma
arutelu kaebaja isikuga sidumata leidmast, et VangS § 94 on siiski
põhiseaduspärane (s.t leidmast, et pikaajalise kokkusaamise absoluutne keeld on
alati põhiseaduspärane). Asjas 3-4-1-2-16 astuti aga samm tagasi konkreetse
normikontrolli juurde, leides, et konkreetses asjas oli tolleks ajaks VangS
§ 94 lg‑s 5 sõna-sõnalt kehtestatud pikaajalise kokkusaamise
keeld põhiseaduspärane, samal ajal märkides nii nagu asjas 3-3-1-62-09, et
alati see nii ei pruugi olla (3-4-1-2-16, p 136). Sellise hüpliku, suunda
muutva seisukoha kriitikat vt riigikohtunike Peeter Jerofejevi, Henn Jõksi,
Villu Kõve, Jaak Luige ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse
kohta asjas 5-18-8.
*39 RKPJKo 3-4-1-2-16, p 62; RKÜKo 5-18-8, p 28; T. Ploom (viide
3), lk 150.
*40 VangS § 94 sellekohast tõlgendust vt RKHKo 3-3-1-62-09, p 17.
*41 Otsuses 3-4-1-9-10 seda sätet isegi mitte ei mainitud ning asjas
3-4-1-2-16 keskenduti sellele nii palju, et selgitada uuesti, et see säte ei
ole erinorm VangS § 94 suhtes, s.t see ei anna vahistatutele võrreldes
vangistusseadusega lisaõigusi.
*42 EIKo 09.10.2008, 62936/00, Moiseyev vs. Venemaa, p 258–259;
EIKo 28.09.2000, 25498/94, Messina vs. Itaalia (nr 2), p 66–74.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ka viitas neile lahenditele oma
2011. a otsuses.
*43 EIKo 13.12.2011, 31827/02, Laduna vs. Slovakkia.
*44 EIKo 09.07.2013, 42615/06. Sellele lahendile viitas põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegium oma otsuse 3-4-1-2-16 p‑s 121, märkides: „Ka
EIK märkis oma lahendis asjas Varnas vs. Leedu, millele mõlemad
põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohtud viitavad, et rajab oma
järelduse, et Leedu Vabariigis kehtiv vahistatute pikaajalise kokkusaamise
keeld rikub EIÕK artikleid 8 ja 14, ennekõike asjaolule, et piirangut
õigustades tuginesid nii Leedu valitsus kui ka halduskohtud põhimõtteliselt
üksnes õigusnormidele ilma viiteta sellele, miks need keelud olid vajalikud ja
õigustatud kaebaja spetsiifilises olukorras (EIK 9. juuli 2013. a
otsus, taotlus nr 42615/06, punkt 120).“ Samuti viitas kolleegium sellele
lahendile oma otsuse p‑s 128.
*45 EIKo 23.06.2015, 39633/10. Sellele lahendile viitas põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegium oma otsuse 3-4-1-2-16 p‑s 128.
*46 EIKo Laduna vs. Slovakkia, p 69; EIKo Varnas vs.
Leedu, p 121.
*47 RKÜKo 5-18-8, p 77 ja 78.
*48 Samas, p 19.
*49 R. L. Naser, N. G. La Vigne. Family Support in the Prisoner Reentry
Process. Expectations and Realities. – Journal of Offender Rehabilitation 2006
(43) 1, lk 93–106.
*50 M. T. Berg, B. M. Huebner. Reentry and the Ties that Bind: An
Examination of Social Ties, Employment, and Recidivism. – Justice Quarterly
2011 (28) 2, lk 382–410. Sealjuures, perekondlikud sidemed (ingl family
contact) on üks dimensioonidest, mis kuulub Cambridge’i ülikooli poolt
väljatöötatud indeksisse Measuring the Quality of Prison Life, s.t selle
indeksi järgi mängivad need rolli vangide elukvaliteedi puhul. Arvutivõrgus: https://www.prc.crim.cam.ac.uk/directory/research-themes/mqpl.
*51 EIKo 30.06.2015, 41418/04, Khoroshenko vs. Venemaa, p 106:
„[…] it is an essential part of a prisoner’s right to respect for family life
that the authorities enable him or, if need be, assist him in maintaining
contact with his close family […].“
*52 EIKo 25.07.2013, 11082/06 ja 13772/05, Khodorkovskiy ja Lebedev
vs. Venemaa, p 837.
*53 Sellele vastuolule viitas ka T. Ploom (viide 3), lk 147.
*54 RKHKo 3-3-1-62-09, p 17; sellele seisukohale viitavad ka RKPJKo
3-4-1-9-10, p 35 ja RKPJKo 3-4-1-2-16, p 90.
*1 Artikkel põhineb 08.–09.10.2020 toimunud 36. Eesti õigusteadlaste
päevadel peetud ettekandel.
*2 RT I
2000, 58, 376; RT I, 06.05.2020, 43.
*3 T. Ploom. Pikaajalise kokkusaamise piirangu kohaldamine vahistatu
suhtes. Põhiõiguste piiramise lünkadeta kontrolli tagamine. – Juridica 2018/2,
lk 146–153.
*4 RT I 2000, 58, 376.
*5 RT I
2003, 27, 166; RT I, 06.05.2020, 14.
*6 RKHKo
19.11.2009, 3-3-1-62-09, p 15.
*7 Samas,
p 16.
*8 Samas,
p 17.
*9 Samas, p 18.
*10 RKPJKo 04.04.2011, 3-4-1-9-10, p 46–51.
*11 Samas, p 59: „Vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste
mittevõimaldamine on sobiv abinõu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning
jätkuva kuritegude toimepanemise vältimise eesmärkidel, kuivõrd vahistatu
pikemaajalisem kontrollimatu koosolemine abikaasaga võib soodustada pakkumineku
ja kuritegude jätkuva toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise
ja tunnistajate mõjutamise organiseerimist.“
*12 Samas, p 60: „Vahistatute puhul ei ole võimalik saavutada
kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise, sh
tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise
vältimise eesmärke teise, isikut vähem koormava, kuid vähemalt sama efektiivse
abinõuga kui pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine.“
*13 Samas, p 64–65.
*14 T. Ploom (viide 3), lk 149–150.
*15 RKPJKo 3-4-1-9-10, p 66–67. Selles asjas oli isik vahi all
viibinud siiski juba üle kahe aasta.
*16 Samas, p 70.
*17 Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi otsusele asjas 3-4-1-9-10, p 1.
*18 Vangistusseaduse,
kriminaalhooldusseaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu
seletuskiri, 264 SE, lk 9. Arvutivõrgus:
http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/cac30ce4-5e09-438d-be2f-d6700609f5ed#NiPdURZM.
*19 RKPJKo 16.11.2016 3-4-1-2-16, p 108–112.
*20 Samas, p 114. Pikaajalise kokkusaamise keelu põhiseaduslikkuse
kontrolli sidumist vahistamise alustega kritiseerisid oma eriarvamuses
riigikohtunikud Eerik Kergandberg ja Saale Laos, märkides järgmist: „Teisisõnu
ei arvesta eelkirjeldatud „kõik või mitte midagi“ lähenemine võimalusega, et
kui esineb jätkuv põhjendus vahistamise kohaldamiseks, mis kaalub üles õiguse
perekonnaelu puutumatusele, saab vabaduse võtmisega alates selle esimesest
hetkest olemuslikult kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive intensiivsust
vähendada nt lisaks lühiajalistele kokkusaamistele ka pikaajaliste
kokkusaamiste lubamisega, tingimusel muidugi, et see ei kahjusta
kriminaalmenetluse läbiviimist. Ka EIK on leidnud, et pikaajaline vahistus
(konkreetsel juhul kaks aastat) toob kaasa sellise riive perekonnaelu
puutumatusele, mida ei saa enam õigustada üksnes vabadusevõtmise n-ö paratamatu
järelmina (EIKo 09.07.2013 Varnas vs. Leedu p 121: „[…] the particularly
long period of the applicant’s pre-trial detention (two years at the moment when
the applicant had first asked for a conjugal visit) reduced his family life to
a degree that could not be justified by the inherent limitations involved in
detention. […]“. Sellises olukorras tulebki vahistamisaluse jätkuva olemasolu
korral eraldi hinnata seda, kas jätkuvalt esineb ka vajadus piirata suhtlemist
lähedastega, s.t kas oht menetluse mõjutamisele on jätkuvalt olemas, sh
arvestades kriminaalmenetluse konkreetset etappi.“ Vt Riigikohtunike Eerik
Kergandbergi ja Saale Laose eriarvamus põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi 16. novembri 2016. a otsusele asjas 3-4-1-2-16.
*21 EIKo 09.07.2013, 42615/06, Varnas vs. Leedu, p 120.
*22 RKPJKo 3-4-1-2-16, p 122–131.
*23 Samas, p 131.
*24 Samas, p 132.
*25 Samas, p 136.
*26 Sellele viitas oma arvamuses ka õiguskantsler, rõhutades et on ka
vahistatuid, kelle vabaduse piiramine on PS § 20 lg 2 p 3 alusel
(ikka veel) vajalik, kuid kelle vanglavälise suhtlemise piiramine on
ebaproportsionaalne, tuues seejuures näiteid: „Näiteks võib vahistamise ainsaks
põhjuseks olla isiku kavatsus pakku minna ning kahtlust, et ta paneks toime
uusi kuritegusid, ei ole. Samuti võib vabadus olla võetud isikult, kes ei suuda
hoiduda uute kuritegude toimepanemisest, kuid need ei seondu kuidagi
õigusemõistmisega (nt nn roolijoodik), mistõttu on vajadus piirata tema
perekondlikku suhtlemist väga küsitav.“ Vt RKPJKo 3-4-1-2-16, p 61 ja 62.
*27 RKHKo 31.10.2017 otsus asjas 3-14-51567, sh riigikohtunik Jüri Põllu
eriarvamus sellele, milles on märgitud: „Arvan, et kolleegiumi enamus lähtub väärast
eeldusest, et kriminaalmenetluses hinnatakse vahistamisel ja edasise vahi all
pidamise põhjendatuse kontrollimisel ühtlasi ka pikaajalise kokkusaamise keelu
kohaldamist ja selle mõju perekonnaelule koos vahistamise või edasise vahi all
pidamise põhjendatuse kontrollimisega ning et vahistamise kohaldamisel peetakse
silmas ka vahi all olekuga automaatselt kaasnevat pikaajaliste kokkusaamiste
keeldu. Teistmoodi pole kolleegiumi enamuse lähenemine minu jaoks mõistetav.
Kuid tegelikult on vahi all pidamist ja lisapiirangute kohaldamist, samuti
nende maha võtmist rakendatud eraldi otsustustega ja iseseisvate
põhjendustega.“ Vt Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu
halduskolleegiumi otsusele asjas 3-14-51567, p 3.1.
*28 Tõlgenduse sellele, millistele asjadele kehtib üldkogu kõnealuse otsuse
tagasiulatuv jõud, andis Riigikohtu halduskolleegium hilisemas 09.06.2020
otsuses asjas 3-14-51567. Sellel küsimusel käesolev artikkel pikemalt ei peatu.
*29 Märkimist väärib, et üldkogu otsuse tegemise ajaks oli kaebaja õigeks
mõistetud ja vahistamine kui tema suhtes kohaldatud tõkend tühistatud. Seda
üldkogu siiski probleemiks ei pidanud, vt RKÜKo 5‑18‑8, p 56.
*30 Samas, p 58–70.
*31 Samas, p 52 ja 71.
*32 Samas, p 72.
*33 Samas, p 73–74 ja 78.
*34 Samas, p 75.
*35 Samas, p 76.
*36 Samas, p 80.
*37 Samas, p 82.
*38 Juba asja 3-3-1-62-09 vihjas halduskolleegium sellele, et tol ajal
VangS §‑st 94 vaid kaude tuletatava pikaajalise kokkusaamise
absoluutse keeluga ei pruugi kõik asjad korras olla (otsuse p 18). See ei
takistanud põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumit asjas 3-4-1-9-10 oma
arutelu kaebaja isikuga sidumata leidmast, et VangS § 94 on siiski
põhiseaduspärane (s.t leidmast, et pikaajalise kokkusaamise absoluutne keeld on
alati põhiseaduspärane). Asjas 3-4-1-2-16 astuti aga samm tagasi konkreetse
normikontrolli juurde, leides, et konkreetses asjas oli tolleks ajaks VangS
§ 94 lg‑s 5 sõna-sõnalt kehtestatud pikaajalise kokkusaamise
keeld põhiseaduspärane, samal ajal märkides nii nagu asjas 3-3-1-62-09, et
alati see nii ei pruugi olla (3-4-1-2-16, p 136). Sellise hüpliku, suunda
muutva seisukoha kriitikat vt riigikohtunike Peeter Jerofejevi, Henn Jõksi,
Villu Kõve, Jaak Luige ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse
kohta asjas 5-18-8.
*39 RKPJKo 3-4-1-2-16, p 62; RKÜKo 5-18-8, p 28; T. Ploom (viide
3), lk 150.
*40 VangS § 94 sellekohast tõlgendust vt RKHKo 3-3-1-62-09, p 17.
*41 Otsuses 3-4-1-9-10 seda sätet isegi mitte ei mainitud ning asjas
3-4-1-2-16 keskenduti sellele nii palju, et selgitada uuesti, et see säte ei
ole erinorm VangS § 94 suhtes, s.t see ei anna vahistatutele võrreldes
vangistusseadusega lisaõigusi.
*42 EIKo 09.10.2008, 62936/00, Moiseyev vs. Venemaa, p 258–259;
EIKo 28.09.2000, 25498/94, Messina vs. Itaalia (nr 2), p 66–74.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ka viitas neile lahenditele oma
2011. a otsuses.
*43 EIKo 13.12.2011, 31827/02, Laduna vs. Slovakkia.
*44 EIKo 09.07.2013, 42615/06. Sellele lahendile viitas põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegium oma otsuse 3-4-1-2-16 p‑s 121, märkides: „Ka
EIK märkis oma lahendis asjas Varnas vs. Leedu, millele mõlemad
põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohtud viitavad, et rajab oma
järelduse, et Leedu Vabariigis kehtiv vahistatute pikaajalise kokkusaamise
keeld rikub EIÕK artikleid 8 ja 14, ennekõike asjaolule, et piirangut
õigustades tuginesid nii Leedu valitsus kui ka halduskohtud põhimõtteliselt
üksnes õigusnormidele ilma viiteta sellele, miks need keelud olid vajalikud ja
õigustatud kaebaja spetsiifilises olukorras (EIK 9. juuli 2013. a
otsus, taotlus nr 42615/06, punkt 120).“ Samuti viitas kolleegium sellele
lahendile oma otsuse p‑s 128.
*45 EIKo 23.06.2015, 39633/10. Sellele lahendile viitas põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegium oma otsuse 3-4-1-2-16 p‑s 128.
*46 EIKo Laduna vs. Slovakkia, p 69; EIKo Varnas vs.
Leedu, p 121.
*47 RKÜKo 5-18-8, p 77 ja 78.
*48 Samas, p 19.
*49 R. L. Naser, N. G. La Vigne. Family Support in the Prisoner Reentry
Process. Expectations and Realities. – Journal of Offender Rehabilitation 2006
(43) 1, lk 93–106.
*50 M. T. Berg, B. M. Huebner. Reentry and the Ties that Bind: An
Examination of Social Ties, Employment, and Recidivism. – Justice Quarterly
2011 (28) 2, lk 382–410. Sealjuures, perekondlikud sidemed (ingl family
contact) on üks dimensioonidest, mis kuulub Cambridge’i ülikooli poolt
väljatöötatud indeksisse Measuring the Quality of Prison Life, s.t selle
indeksi järgi mängivad need rolli vangide elukvaliteedi puhul. Arvutivõrgus: https://www.prc.crim.cam.ac.uk/directory/research-themes/mqpl.
*51 EIKo 30.06.2015, 41418/04, Khoroshenko vs. Venemaa, p 106:
„[…] it is an essential part of a prisoner’s right to respect for family life
that the authorities enable him or, if need be, assist him in maintaining
contact with his close family […].“
*52 EIKo 25.07.2013, 11082/06 ja 13772/05, Khodorkovskiy ja Lebedev
vs. Venemaa, p 837.
*53 Sellele vastuolule viitas ka T. Ploom (viide 3), lk 147.
*54 RKHKo 3-3-1-62-09, p 17; sellele seisukohale viitavad ka RKPJKo
3-4-1-9-10, p 35 ja RKPJKo 3-4-1-2-16, p 90.