Käesolev „Juridica“ number on õigusteaduskonna ajakirja esimene tööõigusele pühendatud number. Temaatilisi numbreid on toimetus ennegi välja andnud, kuid need on puudutanud tsiviilõiguse olulisemaid instituute.

Käesoleva numbri ilmumise ajaks on Eesti tööõigus olukorras, kus kõigist vajalikest seadustest on vastu võetud ja jõustunud töölepingu seadus, töö– ja puhkeaja seadus, puhkuseseadus, palgaseadus, töötajate distsiplinaarvastutuse seadus, töökaitseseadus, kollektiivlepingu seadus, töötajate usaldusisiku seadus ja kollektiivse töötüli lahendamise seadus. Puudu on veel töötajate materiaalse vastutuse seadus ning individuaalsete töötülide lahendamise seadus. Loodetavasti jõutakse need seadused vastu võtta veel 1994. aasta jooksul, sest eelnõud on ettevalmistamisel. Siis võib öelda, et tööõigusele on „esimene ring“ peale tehtud ja tuleb minna „teisele ringile“. Kõik vastu võetud tööseadused on nö. üleminekuaja seadused. Ükski neist pole lõplikult valmis ning Eesti ühiskonna arenedes vajavad need muutmist ja täiendamist nagu muude õigusharude seadusedki. Hea on, et oleme jõudnud kahe aasta jooksul luua töösuhetele arvestatava normatiivse baasi. Iga jurist, kuid tõenäoliselt ka teised tööõigusega kokkupuutuvad inimesed, ootavad aega, mil eraldi olevad tööseadused on kodifitseeritud ja on kujundatud ühtne tööseadustik, kust kõik vajalik on kiiresti ja hõlpsasti leitav. Seadustikuni jõudmine nõuab veel palju tööd, vaeva ja aega, kuid loota võib, et tööõiguse reform sellega lõpeb. Vähemalt tööõiguse arengukava koostamise ajal mõned aastad tagasi oli tööseadustiku tegemine küll lõppeesmärgiks.

Lugeja lauale jõudnud „Juridica“ 6. number sisaldab artikleid mitmete erinevate küsimuste kohta, kuid põhitähelepanu on pööratud palgaseaduse ning töö– ja puhkeaja seaduse rakendamisel tõusetunud probleemidele. Need seadused jõustusid alles 1. märtsil 1994. a. kuid juba kehtivuse esimeste kuude jooksul on ilmnenud mitmed lüngad neis seadustes, mis võimaldavad erinevaid tõlgendusvariante. Neist küsimustest saab lugeja ülevaate mitme artikli vahendusel. Kuivõrd töö– ja sotsiaalhooldusõiguse õppetooli õppejõud on olnud seotud nimetatud seaduste eelnõude ettevalmistamisega ja tunnevad endal moraalset vastutust nende seaduste käekäigu pärast, siis oleksid lugejate ettepanekud nende seaduste täiustamiseks väga oodatud ja teretulnud

Ettepanekud tuleks saata Tartusse „Juridica“ aadressil töö– ja sotsiaalhooldusõiguse õppetoolile.

Seadused peavad olema iseenesest mõistetavalt selged, arusaadavad ja vastuoludeta ning selle poole tuleb õigusloomes püüelda, kuid seaduste kvaliteet ei taga veel nende täitmist. Tööseaduste järgimine jätab kahjuks väga palju soovida. See on tingitud ühelt poolt asjaolust, et asutatud on väga palju uusi tööandjaid: väikesi ettevõtteid, asutusi ja organisatsioone, kelle juhtkond ei tunne piisaval määral tööõigust, teiselt poolt ka sellest, et paljud tööandjad on seisukohal nagu tööseadused neile ei laienekski. Viimane tendents avaldub eriti praegu, kus Eesti mitmetes piirkondades on tööpuudus.

Esimesel juhul saab „Juridica“ palju kaasa aidata olukorra parandamisele oma ülevaadete, selgitavate artiklite, kommentaaride ja kohtupraktika avaldamisega. „Anarhiste“ meie ajakiri eriti parandada ei saa. Selle töö peavad ära tegema eelkõige Riigi Tööinspektsioon ning töövaidlusi lahendavad organid. Tööseadustest peavad lugu pidama kõik tööandjad olenemata sellest, kas nad on ettevõtted, asutused või muud organisatsioonid või füüsilised isikud.

Selleks, et seista oma ülesannete kõrgusel, vajab Riigi Tööinspektsioon rohkem juriidilise haridusega tööinspektoreid, kes ainuüksi ei kontrolliks, teeks ettekirjutusi ja ei karistaks, vaid kes oleksid suutelised vajaduse korral tööandjatele ka nõu andma ning neid juhendama. Tööseaduste täitmist kontrollivad praegu valdavalt tehnilise haridusega inimesed. Tänu neile vaevarikka töö eest, kuid tulevikus peaksid nad saama tegelda rohkem tööohutuse spetsiifiliste probleemidega.

Üheks väga valuliseks küsimuseks on praegu töövaidluste lahendamine. Eesti kohtusüsteem on reformitud, töölepingu pooled võivad vaidluse lahendamiseks pöörduda kohtusse, kuid praktika näitab, et see pole efektiivne tee. Töövaidluste lahendamine kohtus on liiga palju aega nõudev ja töötajale väga kulukas. Töövaidlusi peaks olema võimalik lahendada palju operatiivsemalt kui kohtusüsteem seda võimaldab. Otstarbekohane oleks luua töövaidluste lahendamiseks kohtuväline organ, mille olemasolu ei välistaks kohtusse pöördumise võimalust, kuid mis oleks abiks seda liiki asjade arutamisel ja lahendamisel. Töösuhete korrastamiseks ettevõetust kavatseb „Juridica“ ka edaspidi oma lugejatele teavet anda.

Toimetus loodab, et käesolev number annab huvilistele mõtlemisainet ja kasulikke teadmisi.

• Info