Ülikoolide igasuvine parim uudis oli ja on värsked bakalaureused. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 366 aastases ajaloos on olnud igasuguseid aegu ja lõpetajaid ning vahel ei ole siin üldsegi lõpetatud. Olen miskipärast veendunud, et lõpetajad anno 1998 on vägagi võimekad ja teotahtelised isiksused ning paljud nende hulgast määravad Eesti juura tulevikku kümnendite pärast olulisel määral.

Lõpuaktusel kätte antud bakalaureusediplomitel oli seitsmel märge cum laude. Oluliseim on siiski tõdemus, et väga paljud üliõpilased on pakkunud hetki, mille pärast ülikoolis töötamine ei ole võrreldav ühegi teise institutsiooniga. Olgu nendeks siis saavutused rahvusvahelistel harjutuskohtu jõuproovides, põhjalikud käsitlused õigusproblemaatikas, mis on jõudnud võistlustöödena konkurssidele või „Juridica“ veergudele, tegus (võib olla kohati isegi ülemäära aktiivne) osalemine õigusloomes jne. Tänased bakalaureused on jõudsalt toetanud tõdemust, et alma materi sammaste vahel on inimeste hallolluse maht tunduvalt suurem kui nende pea ümbermõõt.

„Juridica“ õnnitleb teiste lõpetajate hulgas eriti Katrin Prükki, kes on viimased aastad tänuväärset tööd teinud ajakirja tegevtoimetajana.

Meile kõigile on antud võimalus elus midagi ära teha. Tehtu võib vähemalt mõttes raamida ja riputada välja vaatamiseks. Kindlasti on seal õigeid tegusid, kuid ilmselgelt on võimatu teha ainult õigeid tegusid. Ülikoolgi ei ole õigete vastuste ladu, kus tudengite kohustuseks oli need riiulilt haarata ning pähe taguda või vähemasti mäletada kohta, kust võetud sai. Praeguses Eesti juuramaastikul on väga palju läbikäimata valdkondi, kus õiged vastused mitte ainult ei puudu, vaid kohtagi, kust neid järgi vaadata, pole olemas. Just värsketel lõpetajatel tuleb need vastused formuleerida ja teisigi veenda, et pakutav lahendus on õiglane.

Üliõpilane tuleb ülikooli selleks, et mõtelda, arutleda, katsetada... Üks teadmine, mida võiks siit sammaste vahelt minnes kaasa võtta ongi oskus kahelda, sõnastada probleeme ja esitada argumenteeritud ning adekvaatseid lahendusvariante. Tõe monopoli ei saa olla kellelgi – ei õppejõul, ka mitte professoril ja muuseas, isegi mitte juuraprofessoril. On argumenteeritud seisukohad, mille tõele vastavust peavad kõik hinnata saama.

Ülikooli sammaste vahelt lahkutakse teadmistega. Igal juhul võiks nende hulgas leiduda ka äratundmine, et bakalaureusekraadi saamisega ei ole „meie püha ürititus ometigi lõppenud“. Kaasajal kipuvad teadmised kohutavas tempos vananema (mõistagi ei ole juuragi siin „püha lehma“ rollis) ning mõne aja möödumisel võite avastada, et kogutud kandamist on paljugi kasutuskõlbmatuks muutunud. See ei olegi suur häda, kui universitas’est endast on kaasa võtta kogemus ja tahe teadmiste pidevaks täiendamiseks. Siis ei tohiks Teil pind jalge alt kaduda ka juhul kui faktiteadmised leiavad koha prügikastis.

Öeldakse, et maailma võlu on tema mitmekesisuses. Loodan, et teadmiste otsimise põneval teel on lõpetajadki olnud piisavalt taibukad selleks, et ülikooli päevil kordasaadetu meenutaks aastate pärast triviaalset tõde: „Elu parimad aastad olid siiski ülikooliaastad.“ Ilmselgelt jõuame kõik aega, kus Tartusse sattudes avastad, et siis kui meie siin õppisime oli rohi Toomemäel rohelisem, vihm tihedam, õllelgi oli õllemaitse ..., lisaks musttuhat pisiasja ja pildikest, millest moodustus ja seisis koos üks juuratudengi maailmanägemine.

Loengud on kuulatud, seminarid peetud, arvestused ja eksamid tehtud. Lõputöögi kaitstud. Isegi naljad, mida õppejõud tavatsevad rääkida on mitu korda kuuldud ja samavõrd püüdlikult kaasa naerdud. Ring on täis saanud.

Jõudu ja edu uuteks saavutusteks!

• Info