Kokkuvõte

Igas õigusharus on olemas mitmeid erinevaid mõisteid, mis on olulised selleks, et mõista õigusharu reguleerimisala. Samas on aga mõned terminid olulised selleks, et üldse rakendada konkreetse seaduse sätteid. Tööõiguses on sellisteks mõisteteks näiteks töötaja, tööandja, tööleping jne. Tööõiguse tavapärastes käsitlustes asetatakse peamine rõhk töötajale kui töösuhte nõrgemale poolele. Tööandja staatust seejuures eriti vaatluse alla ei võeta. Selline lähenemine ei pruugi tähendada seda, et tööandja jääks üldse tööõiguse käsitlustest väljapoole.

Tööandja mõiste on üldjuhul tööõiguse jaoks teisejärguline. Tööandja on töösuhte teine pool. Ta on isik, kes võib töötajalt töölepingu alusel nõuda töö tegemist. Tööandjaks saab olla füüsiline või juriidiline isik. Tööandja õiguste ja kohustuste maht ei olene sellest, milline on tööandja õiguslik seisund, s.t kas ta on juriidiline või füüsiline isik. Märkida tuleb ka seda, et mitte iga ettevõtja pole tööandja. Kui tahetakse tegutseda ettevõtjana ei ole nõutav, et ettevõtjal oleksid töötajad. Seega võib konkreetne äriühing tegutseda küll ettevõtjana, kuid töötajaid ei pruugi seal olla. Teisalt ei pea aga tööandja ka ettevõtja olema. Näiteks inimene, kes palkas endale teenijad, on küll tööandja, kuid ta ei pea olema ettevõtja.

• tööandja
,
• äriühinguõiguse üldmõisted ja printsiibid