Kokkuvõte

Seaduste kehtestamise põhjuseks on tavaliselt soov lahendada ühiskonna ette kerkinud probleeme. Ühiskond muutub kiiresti ja õigluse tagamiseks peab õigus toimunud muutustega kohanema. Muutustega arvestamist nõutakse nii seadusandjalt, seaduse rakendajatelt kui ka õigusteaduselt. Ühiskond on aga huvitatud ka stabiilsusest, mistõttu iga õiguskord sisaldab juba programmeeritult endas vastuolu stabiilsuse taotluse ja paindlikkuse vajalikkuse vahel. Normide paindlikkus tagatakse õiguse tõlgendamisega ja edasiarendamisega. Seaduse rakendajad on sageli valiku ees, kas jääda seadusetruuks või suhtuda õigusesse vabalt ja eelistada õigluse printsiibi järgimist.^*1

Õiguse rakendamist mõjutavad ka õigusvälised asjaolud. Õigluse printsiibi arvestamisel on kohtule abiks tõlgendamisnormid, mis kohustavad arvestama tõlgendamisel poolte käitumist, käibetavasid, häid kombeid ja muid asjaolusid [1, lk1]. Kui aga tõlgendamisel lähtutakse liialt õigluse printsiibist, võib see pöörduda printsiibi enda vastu, sest väheneb kohtu tõlgenduste prognoositavusest sõltuv isikute õiguskaitse. Mida enam on õiglustest lähtuvaid lahendeid, seda ebakindlamas seisundis on õigussuhetes osalejad.

• õigusemõistmine
,
• üürileping
,
• võlaõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• võlasuhte lõppemine ja lõpetamine
,
• kohustuse rikkumine