„Õigust mõistab ainult kohus.“
Nii on sätestatud Eesti
Vabariigi põhiseaduse §-s 146. Kui käsitleda seda „mõistmist“
kui õigusest arusaamist, selle monopoli, siis tähendaks see õiguse
kui võimaliku aruteluobjekti väljalülitamist igasugusest
väljaspool kohtu nõupidamisruumi toimuvast diskussioonist. Mõtte
kaotaks ka kohtuotsuste motiveerimine, sest tähtis poleks lahendini
jõudmise tee, vaid institutsioon juba iseenesest tähistaks selle
lahendi õigsust.
Kuigi selline õigusest arusaamise monopoli väljalugemine
põhiseadusest on meelevaldne, on selge, et kohtuotsuses välja toodud
seisukoht ei ole lihtsalt ühe juristi arvamus paljude seas.
Kohtuotsus pole arvamus, see on võimu otsus. Sellest, kuidas kohus
õigusest aru saab, kujuneb kohtu võimuvolituste tõttu reegel. Ehkki
kohus lahendab otsuse tegemisel vaid konkreetset juhtumit, moodustub
nendest üksikreeglitest kohtupraktika – kohtute valitsev arusaam
õigusest. Ja see on jõud, hoolimata selle praktika tunnustatusest
õigusallikana või mitte.
Erinevalt common-law maadest pole kohtupretsedent Eestis
õiguse allikaks. Ent kohtupraktikaga hoiab end kursis iga endast
vähegi lugupidav jurist. Nii võibki juhtuda, et kohtusaalis
viidatakse oma seisukohti toetavatele kohtulahenditele, pareerides
samal ajal vastaspoole samalaadseid viiteid väitega, et
kohtupretsedent pole Eestis õigusallikaks. Esmapilgul üpris
kentsakas situatsioon, kas pole? Kui lähemalt vaadata, siis mitte.
Tõepoolest, pelgalt asjaolu, et tegu on kohtu otsusega ei ole
piisavaks argumendiks, et teised kohtud eelneva otsusega samalaadselt
peaksid küsimusi lahendama. Kõik algab ja lõppeb siiski
kohtulahendis esitatud lahendini jõudmise teest, põhjendustest. Ja
ehkki kriminaalmenetlusõiguses on Riigikohtu otsustele omistatud
õigusallika tähendus, siis nagu märgib Meris Sillaots oma artiklis,
ei tähenda ka see veel pretsedentiõigust selle ranges mõttes.
Rõhudes kohtulahendite põhjenduste olulisusele, võtame me need n-ö
paljaks. Kohus pole siis see müstiline organ, kes ainukesena
õigusest aru saab, vaid kõigil on võimalik otsust lugedes jälgida,
miks otsus on selline, nagu on. Läbi põhjenduste äranäitamise
muudetakse otsused kergemini haavatavateks. Kuid kui läbi selle
haavatavuse, läbi teiste seisukohtade esitamise, argumenteerimise ja
ümberlükkamise võimaluse jõutakse edaspidi paremate tulemusteni,
on asi seda väärt. Kohtupraktika ühetaolisus peaks olema sisult
õigest lahendist väiksem väärtus.
Õigust mõistab ainult kohus. See lause põhiseaduses ei luba meil
kohtulahenditesse kergekäeliselt suhtuda. Isegi kui kohtuotsus ei
puuduta otseselt meid ja kui kohtulahend ei ole õiguse allikaks, ei
saa me selles otsuses olevaid reegleid rahuliku südamega eirata,
lootuses, et edaspidi kohus neist reeglitest loobub. Aga äkki ei
loobugi? Äkki lihtsalt meie ei mõista õigust? Just nende kahtluste
tõttu mõjutab kohtulahend ühiskonda oluliselt, hoolimata sellest,
kas see lahend on õige või mitte. Ja peale kohtu pole kedagi, kes
autoriteetselt saaks kohtulahendi mitteõigsust määrata.
Laskem siis kohtul õigust mõista. Aga võtkem samas ka sõna, kui me
õigusemõistjaga nõus pole.