Aasta 2003 on alanud seniseid rekordeid purustavate külmakraadidega. Kuigi inimestel on kord juba tavaks reeglina iga 365 päeva tagant möödanikule joon alla tõmmata ja teatud mõttes uuesti alustada, tuleb vanal aastal tehtu-toimunu meiega ometi kaasa. Tehtud ja toimunud on aga palju. Kui loetleda vaid mõningaid olulisi sündmusi, siis just aastal 2002 jõustusid võlaõigusseadus ja karistusseadustik, sai valmis Tartu eurovangla, ilmavalgust nägid põhiseaduse kommentaarid ning Eesti sai kauaoodatud kutsed ühineda Euroopa Liidu ja NATO-ga.
Enamikel loetletud sündmustel on üks oluline ühine tunnus: need ei tähista finišijoont, isegi mitte vahefiniši oma, vaid sarnanevad pigem stardipunktiga. Nagu abielu, mille kohta ei kõlbavat öelda „sadam", sest alles abielludes purjetavat mees tormisele merele, nii on ka aasta 2002 loonud meile eelkõige eeldused uutele arengutele. Küsimus on aga selles, kas oleme nendeks arenguteks valmis.
Olles äsja astunud aastasse 2003, võime selja taha vaadates tõdeda, et õigusreform on Eestis valdavalt läbi viidud ning uus avalik-, era- ja karistusõigus kujundatud. Soovimata mingilgi määral vähendada õigusloome tähtsust, julgen siiski väita, et mängureeglite kehtestamine ei tee kellestki veel head mängijat. Läbimõeldud reeglid loovad eeldused mängu õnnestumiseks, kuid neist on abi vaid siis, kui reegleid teatakse, neist aru saadakse ja kui reeglitekohane mäng on jõukohane. Isegi siis, kui seadusetekstid on igaühele mõistetavad, on juristide roll uute regulatsioonide viimisel ühiskonda väga oluline. Ma ei pea siin silmas missiooni, pigem räägin juristide igapäevatööst uute seaduste rakendamisel. Sest juristide töö kvaliteet määrab sageli ühiskonna suhtumise seadustesse, reeglitesse. Mil määral on Eesti juristkond uue õiguse rakendamiseks valmis, näitab juba aasta 2003.
Õigusreformi lõppemise järel on meil nüüd ehk rohkem mahti aeg maha võtta ja süveneda loodu analüüsile, pakkuda arvamusi ja hinnanguid seaduste kohaldamise ja tõusetunud probleemide lahendamise kohta. Põhiseaduse kommentaaride näol on selles vallas tähelepanuväärne märk maha pandud. Kuid ka nende kommentaarid ei saa tähistada finišijoont. Siit saab ja tuleb põhiseaduse arendamisel edasi minna.
Pikka aega on Eestile väljakutseks olnud meie valmisolek astuda Euroopa Liitu. Juba aastaid oleme pingutanud selle nimel, et Euroopa Liit kinnitaks meie vastavat sobivust. Ja meie ponnistused kandsid vilja: aasta 2002 lõpus saimegi kauaoodatud tunnustuse ja ühinemiskutse. Seda, mida me oma Euroopa-küpsusest ise arvame, näitab aasta 2003, kui eeldatavasti toimub euroreferendum. Rahvahääletuse tulemusest ehk isegi olulisemaks pean seda, et teaksime, millele me 2003. aastal vastavalt kas jah või ei ütleme. Võimalik, et samal rahvahääletusel tõstatatakse ka küsimus Eesti põhiseaduse muutmisest. See, et Eesti põhiseadus pole Euroopa Liiduga ühinemiseks valmis, selles osas olulisi eriarvamusi pole. Küll algavad diskussioonid siis, kui küsida, kuidas põhiseadust kõige paremini Euroopa Liitu asumiseks valmis panna. Neiks arutlusteks ei tohiks olla hilja ka aastal 2003.
Ainult nõukogude pioneer pidi olema alati valmis. Ühiskond peab muudatusteks valmistuma, kui tahetakse vapustustest hoiduda. Aasta 2002 andis meile head valikuvõimalused aastaks 2003. Kas ja kuidas me neid kasutame, on meie endi otsustada.

• Info