Kokkuvõte

Õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt on põhiõigus, mis on sätestatud mitmes rahvusvahelises inimõigusalases dokumendis. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 4 sätestab, et Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.

Kuigi kohtud on sõltumatud ning õigusemõistmist häiriv tegevus kohtu lähikonnas on keelatud, on võimude seaduslikkuse ja tasakaalustatuse põhimõttest lähtuvalt ka kohtuvõimu tegevust võimalik seadusest tulenevatel alustel kontrollida. Euroopa Liidu ekspertide arvates on kohtuvõimu vastutavus üks neljast elemendist, millele toetub kohtuvõimu suutlikkus. Väline kontroll kohtuvõimu distsiplinaaraparaadi üle võib ohustada sõltumatust õigusemõistmisel. Samas õigustavad kohtunikud ühiskondlikku otsust anda neile oma ülesande teostamiseks teatav vabadus vaid siis, kui nad on suutelised tegema õigeaegseid ja efektiivseid otsuseid, mis laias laastus ühiskonna õiglustajuga kokku sobivad.

Artiklis analüüsitakse kohtute üle teostatava kontrolli üht mõjusamat alaliiki – teenistuslikku järelevalvet –, keskendudes peamiselt kohtuniku distsiplinaarvastutuse menetlusõiguslikele küsimustele. Põgusalt peatutakse ka kohtuhalduse küsimustel, kuid nende põhjalikum analüüs ei ole siiski artikli teemaks. Artikli eesmärk on anda hinnang järelevalve regulatsioonile Eestis, tõmmata paralleele varasema olukorra ja teiste riikide praktikaga ning teha sellest tulenevalt ettepanekuid ja järeldusi.

• kohus
,
• õigusemõistmine
,
• järelevalve ja kontroll