1. Sissejuhatus

Karistusõiguse dogmaatika järgi ei ole koosseisupärane tegu mõningatel juhtudel õigusvastane. Karistusseadustiku ^*2 (KarS) § 27 järgi on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Õigusvastasust ei tuvastata positiivse, vaid negatiivse tunnusena. See tähendab, et pärast teo koosseisupärasuse jaatamist küsitakse, kas esineb õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Eeldatakse, et koosseisupärane tegu on ka õigusvastane. ^*3 Mõningad asjaolud lükkavad selle eelduse ümber. Eespool tsiteeritud KarS § 27 sõnastusest nähtub, et selliste asjaolude, s.t õigusvastasust välistavate asjaolude loetelu ei ole karistusseadustikus kinnine. Need asjaolud võivad tuleneda ka teistest seadustest, rahvusvahelistest konventsioonidest ja rahvusvahelisest tavast. Üheks selliseks asjaoluks on 1. jaanuaril 2016 jõustuva lastekaitseseaduse ^*4 (LaKS) § 24 lõige 3, mis sätestab: „Tegu ei ole lapse väärkohtlemisega käesoleva seaduse tähenduses, kui lapse käitumine kujutab otsest ja vahetut ohtu lapse enda või teiste isikute elule või tervisele ning seda ohtu ei ole võimalik vältida, sealhulgas vestluse, veenmise või suulise rahustamise teel, ja sellest tulenevalt tuleb last kasvataval isikul, lapsega töötaval isikul ja lastekaitsetöötajal lapse ohjeldamiseks kasutada füüsilist jõudu määral, mis ei tekita lapsele kehalisi, vaimseid ega emotsionaalseid kahjustusi ning riivab võimalikult vähe lapse õigusi ja vabadusi.“

Artikli eesmärk on analüüsida, millist tähendust omab nimetatud säte iseseisva teo õigusvastasust välistava asjaoluna ning kas see harmoneerub karistusõiguse dogmaatikaga hädakaitse ja hädaseisundi valdkonnas. Arvestades viimaste aastate meediakajastust ^*5 , mida jälgides võib järeldada, et õpetajate seas valitseb teatav ebakindlus selles, kui palju ja kuidas nad õpilaste käitumist võivad ohjeldada, keskendub autor laste suhtes füüsilise jõu kasutamise õigusele koolis.

2. Hädakaitse rakendamine koolides füüsilise ründe situatsioonides

2.1. Hädakaitse rakendamine koolides füüsilise ründe situatsioonides KarS § 28 alusel

Üks kohtupraktikas sagedamini ettetulev teo õigusvastasust välistav asjaolu on hädakaitseseisund. KarS § 28 lõike 1 kohaselt ei ole tegu „õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri“. Hädakaitse piire ületab isik sama paragrahvi lõike 2 kohaselt siis, „kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab“. Kõne all olevast sättest tuleneb mitu käesoleva artikli jaoks olulist ning allpool vajadusel pikemalt käsitletud järeldust. Esiteks tuleb hädakaitse kui õigusvastasust välistava asjaolu jaatamiseks tuvastada teise isiku rünne ennast kaitsva isiku või kolmanda isiku õigushüvele. Teiseks peab see rünne olema vahetu või vahetult eesseisev. Kolmandaks on hädakaitsega õigustatud üksnes ründajale, mitte kellelegi teisele kahju tekitamine. ^*6 Neljandaks ei tohi ründe tõrjumisel ületada hädakaitse piire, kusjuures hädakaitse piiride ületamise definitsioon tuleneb KarS § 28 lõikest 2. Lisaks tuleb märkida, et võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole õigust hädakaitsele ei välista (KarS § 28 lg 3). Varjumiskohustuse puudumist hädakaitse reeglites põhjendatakse õiguse tagamise printsiibiga: õigus ei pea ebaõiguse ees taanduma. ^*7 Anglo-Ameerika õiguses rõhutakse siinjuures vastuhakule kui inimese olemusest tulenevale käitumisele: „Ükski seadus ei tohiks kuulutada kriminaalseks tegevust, mis vastab mõistliku inimese käitumisele.“ ^*8 Pealegi võiks taganemiskohustus anda hoopis vastupidise tulemuse: kui rünnatav on sunnitud põgenema, võib ta selle käigus hoopis kahju saada. ^*9

Eelnevast nähtub, et karistusõigusliku hädakaitsega on selgelt hõlmatud olukorrad, kus õpilane õpetajat või teist õpilast füüsiliselt ründab. Tegemist ei ole mitte üksnes õigusvastase, vaid ka koosseisupärase ründega, kuivõrd teise isiku kehaline väärkohtlemine on karistatav KarS § 121 järgi. Ründe vahetuse korral on õpetajal õigus kaitsta nii ennast kui ka ründaja kaasõpilasi ka füüsilist jõudu kasutades, ületamata sealjuures hädakaitse piire, s.t valides vahendi, mis vastab ründe ohtlikkusele, ja hoidudes ründajale liigse kahju tekitamisest. Viimaseid nimetatakse säästvaima vahendi kriteeriumiteks, mis tähendab seda, et kui isikul on valida mitme vahendi vahel, tuleb tal valida selline, mis ründajat kõige vähem kahjustab, ning ka valitud vahendit peab ta kasutama viisil, mis ründajat kõige vähem kahjustab. Seejuures ei ole isikul kohustust valida ebakindlat vahendit. ^*10 Seega näiteks juhtudel, kui õpilane õpetajat või kaasõpilast füüsiliselt ründab, ei nõua hädakaitsedogmaatika, et õpetaja hakkaks õpilast sõnadega maha rahustama. Seda võib loomulikult proovida, kuid kui see on situatsiooni arvestades ebakindel vahend, siis võib õpetaja otsustada kohe ka füüsilise jõu kasutamise kasuks, kusjuures õigustatud võib olla ka sellisel määral füüsilise jõu kasutamine, mis päädib tervisekahjustuse tekitamisega ründavale õpilasele.

2.2. Hädakaitse rakendamine koolides füüsilise ründe situatsioonides LaKS § 24 lõike 3 alusel

Võib öelda, et LaKS § 24 lõige 3 vastab KarS §‑le 28 määral, et lubab lasteasutuse töötajatel kasutada füüsilist jõudu situatsioonides, kus laps otseselt ja vahetult ohustab teiste isikute (nt õpetaja enda, kaasõpilaste) elu ja tervist ning seda ohtu ei ole võimalik vältida vestluse, veenmise või suulise rahustamise teel. Sellises sõnastuses õigustab LaKS § 24 lõige 3 füüsilise jõu kasutamist vahetu ohu situatsioonides, mis vastab karistusõiguslikule arusaamale sellest, et hädakaitseõigust võib teostada vahetu või vahetult eesseisva ründe korral. Lisaks kohustab LaKS § 24 lõige 3 valima säästvaima vahendi (võimalusel suulise veenmise), kuid kui see osutub ebakindlaks, võib lasteasutuse töötaja siiski rakendada füüsilist jõudu. Kriitiliste situatsioonide puhul võib seda sätet eeldatavasti tõlgendada nii, et lasteasutuse töötajal on õigus suuline veenmine üldse vahele jätta. Samas tekitab eespool tsiteeritud LaKS § 24 lõike 3 sõnastus hädakaitse kontekstis järgmisi probleeme.

Esiteks on see säte vastuolus karistusõigusliku käsitusega õigusvastasusest kui karistusõigusliku deliktistruktuuri teisest tasandist. Nimelt jääb karistusõiguses hädakaitseseisundis kaitsja poolt toime pandud ründaja väärkohtlemine ^*11 seaduse mõttes ikkagi kooseisupäraseks väärkohtlemiseks, kuid kuna seda õigustab isiku enda või kellegi teise kaitsmise vajadus, esineb õigusvastasust välistav asjaolu, mistõttu koosseisupärane tegu ei ole õigusvastane. Seega ei vasta lausekonstruktsioon „Tegu ei ole […] väärkohtlemisega […], kui lapse käitumine kujutab otsest ja vahetut ohtu lapse enda või teiste isikute elule“ karistusõiguse dogmaatikale. Pigem tuleks sellises kontekstis kasutada näiteks lausestust „Tegu ei ole õigusvastane …“ või „Tegu on õigustatud …“ vms.

Teiseks lubab nimetatud säte kasutada füüsilist jõudu teiste isikute elu ja tervise kaitseks määral, „mis ei tekita lapsele kehalisi, vaimsed ega emotsionaalseid kahjustusi“. See ei ole aga samuti kooskõlas karistusõigusliku dogmaatikaga. Hädakaitseõigus on igaüheõigus, kusjuures hädakaitseseisundis on lubatud ründaja hüvede kahjustamine, arvestamata proportsionaalsuse põhimõtet. Vaid äärmuslikel juhtudel (hädakaitse nõutavuse küsimus ehk varasema nimetusega sotsiaal-eetilised piirangud) ^*12 on hädakaitseõigus piiratud. Lastega seotud kaasuste puhul võib selliste juhtudena mainida lapse rünnakut väheväärtusliku hüve vastu (nt laps üritab varastada naabri aiast õunu) või väga noore lapse rünnakut teise isiku vastu (s.t ta ei saa vanuse tõttu üldse aru, mida ta teeb; tema poolt toimepandav tegu ei ole tema vähese füüsilise jõu tõttu ohtlik jne). Muudel juhtudel ei saa eeldada, et laste õigusvastased rünnakud on niivõrd ohutud, et õigustavad sotsiaal-eetiliste piirangute kehtestamist hädakaitseõigusele. Kuigi väidetakse, et hädakaitse võiks olla perekonnas ja muus kaasluses piiratud ^*13 , ei tähenda seegi seda, et last ümbritsevad lähikondlased ja tema eest vastutavad isikud peavad kõiki tema tegusid taluma (s.t et neil ei ole aktiivse tegutsemise õigust). Eriti keeruline on niivõrd ulatuslikku hädakaitseõiguse teostamise piirangut õigustada arvestades, et laps on iga alla 18-aastane nooruk, seega ka praktiliselt täisjõus inimene. Seega ei ole kohane piirata kõigil juhtudel hädakaitseõigust lapse õigusvastaste rünnete puhul selliste tegudega, mis lapsele kahjustusi ei tekita. Ka verevalum käel on tervisekahjustus, kuid selle tekitamine võib olla õigustatud, kui laps on tormanud kallale teisele lapsele ja õpetaja tahab teda eemale tirida. Märkimata ei saa jätta sedagi, et LaKS § 24 lõikes 3 kasutatud emotsionaalse ja vaimse kahjustuse mõiste on niivõrd laialivalguvad, et võimaldavad küsida, kas lõige 3 annab üldse lapse tegevusse sekkumise õigustuse: võiks ju argumenteerida, et iga lapse otsustusvabaduse piiramine võib talle kaasa tuua hingelist valu. Karistusõiguslik hädakaitse käsitus selliseid piiranguid kaitseõiguse teostamisele ilmselgelt ei sea.

Kolmandaks jääb selgusetuks, miks füüsilise jõu rakendamise piirang on sätestatud nii LaKS § 24 lõikes 3 („määral, mis ei tekita lapsele kehalisi, vaimseid ega emotsionaalseid kahjustusi ning riivab võimalikult vähe lapse õigusi ja vabadusi“)kui ka sama paragrahvi lõikes 4 („Füüsilist jõudu tohib käesoleva seaduse tähenduses kasutada vaid lapse liikumise või liigutuste piiramiseks määral, mis on proportsionaalne ja vähim vajalik teda ähvardava või temast lähtuva ohu tõrjumiseks.“) Kui neid sätteid tuleb lugeda koostoimes, siis sellisel juhul läheb lõige 4 ilmselgelt vastuollu karistusõigusliku käsitusega: kui õpetaja kaitseb ennast või teisi ründava lapse eest, ei anta tema käitumisele hinnangut mitte proportsionaalsuse põhimõtet arvestades, vaid analüüsitakse, kas ta valis kaitsmiseks säästvaima, KarS § 28 lõikes 2 sätestatuga kooskõlas oleva vahendi.

Kuivõrd LaKS § 24 lõige 3 läheb füüsilise ründega seotud hädakaitsesituatsioonides (s.t vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründe korral) mitmes olulises eespool käsitletud punktis vastuollu karistusõigusliku hädakaitse dogmaatikaga, tuleb autori hinnangul sellistel juhtudel siiski lähtuda üldistest karistusõiguslikest normidest. Seda seetõttu, et hädakaitseõigus on universaalne õigus, mille piiramine on õigustatud üksnes äärmuslikel juhtudel, nagu eespool selgitati. Hädakaitseõigus on selge sõnaga sätestatud karistusseadustikus ja kuigi KarS § 27 annab võimaluse sätestada iseseisvaid õigusvastasust välistavaid asjaolusid teistes seadustes, ei tulene sealt volitust mõne eriseadusega hädakaitseõigust piirata. Seega ei saa LaKS § 24 lõike 3 rakendamisel hädakaitsesituatsioonides KarS §‑st 28 kuidagi mööda vaadata. Ühtlasi tekib küsimus, milline on üldse LaKS § 24 lõike 3 (ja lõike 4) funktsioon, arvestades asjaolu, et hädakaitseõigus on karistusseadustikus sätestatud ja kohtupraktikagi on selles valdkonnas kenasti välja kujunenud. ^*14 Kui selle sätte eesmärk on anda edasi seadusandja veendumus, et lastega seotud konfliktsetes situatsioonides peaksid nende eest vastutavad täiskasvanud kasutama eelkõige suulist veenmist, mitte füüsilist vägivalda, ei ole sellise deklaratsiooni seadusesse lisamises midagi halba seni, kui sellega ei minda vastuollu karistusõiguslike põhimõtetega. Praegusel juhul on aga vastuolu tekkinud ja see pigem külvab segadust, kui annab lastega tegelevatele isikutele selgeid käitumisjuhiseid. Eespool toodud põhjustel on hädakaitseolukordades vastuolu kõrvaldamiseks ainuõige rakendada üksnes karistusõiguslikke reegleid ning jätta lastekaitseseadus kõrvale.

2.3. Olukorrad, mille lahendamine on nii KarS § 28 kui ka LaKS § 24 lõike 3 valguses komplitseeritud

Üheks problemaatiliseks olukorraks, millele ei karistusseadustik ega lastekaitseseadus ei anna ühest selget lahendust, on õpilaste omavahelised kaklused. Nimelt peab isiku tegevus, mida saab käsitada ründena, olema õigusvastane. Õigusvastaseks tuleb pidada rünnet, mis ei ole kaetud lubatavusklausliga. Seejuures ei ole tähtis, millisest õigusharust lubav norm pärineb. ^*15 Ründaja tegevus võib olla küll koosseisupärane, kuid õigustatud mõne õigusvastasust välistava asjaoluga. ^*16 Üheks selliseks ajaoluks on karistusõiguse dogmaatika järgi nõusolek. Riigikohtu kriminaalkolleegium on nõusoleku kui õigusvastasust välistava asjaolu kohta kirjutanud järgmist: „Karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2001. a otsus nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Nii ei ole näiteks teo passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. Samas ei saa enesestmõistetavalt nõusoleku andmisele kehtestada vorminõuet – näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo toimepanemisega otsesõnu kinnitama –, vaid selle andmine võib aset leida ka konkludentselt. Et tegu toimub pärast nõusoleku andmist, võib paratamatult esineda olukordi, kus kannatanu andis nõusoleku teole, mis erines olulisel määral hiljem asetleidnust. Kui teo toimepanija saab aru, et ta teeb rohkem kui kannatanu nõusolekut andes eeldas, on toimepanija tegu õigusvastane.“ ^*17 Riigikohtu kriminaalkolleegium on omavaheliste kakluste kaasustes rõhutanud, et sellisel juhul vahetuvad kaitsja ja ründaja rollid kokkuleppel (s.o nõusolekul), mis välistab hädakaitseseisundi esinemise. ^*18 Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada. ^*19 Hädakaitsesituatsioon tekib ka siis, kui üks kaklejatest rikub kokkulepet: näiteks rusikavõitluses rikub üks pool kehtestatud reegleid sellega, et haarab noa ning proovib vastast sellega torgata. Sellisel juhul ründab noahaaraja vastast õigusvastaselt. ^*20

Eelnevast nähtub, et omavaheliste kakluste korral ei teki kakluses vabatahtlikult osalejatel hädakaitseseisundit, sest kõigi osalejate tegevus on kaetud lubatavusklausliga ehk nõusolekuga. Seega puudub ka kolmandatel isikutel õigus hädakaitsele viidates nende tegevusse sekkuda. Nagu eespool märgitud, on kolmandate isikute abistamine õigusvastase ründe korral iseenesest õigustatud. Kolmandale isikule, ükskõik siis kas võhivõõrale, tuttavale või lähedasele, abi osutamist nimetatakse karistusõiguses hädaabiks. ^*21 Samas kehtivad hädaabile samad piirangud, mis oma õigushüve kaitsmise korral. See tähendab, et hädaabist ei saa rääkida olukorras, kus puudub õigusvastane rünne, mis tähendab, et sellisel juhul vastutab asjasse omavoliliselt sekkunud isik ise üldkorras. Ühtlasi saab argumenteerida, et omavahelise kakluse korral puudub kaklejatel ka kaitsetahe: kui nad soovivad omavahel arveid klaarida ega taha, et keegi kolmas asjasse sekkuks, ei tohi neile ka oma abi peale suruda. ^*22

Nõusoleku kui õigusvastasust välistava asjaolu kohaldamine ja sellega nii hädakaitse kui ka hädaabi välistamine on selge olukordades, kus kaklevad kaks või enam vaimselt tervet täiskasvanut, kes on võimalikele pealtvaatajatele oma soovi selgitanud ning palunud neil asjasse mitte sekkuda, kusjuures ühelgi pealtvaatajal ei ole ka õiguslikku kohustust seda teha. Kui aga toimub omavaheline kaklus õpilaste vahel kooli territooriumil, hälbib see lubatud omavahelise kakluse ideaalist kõigi kolme tingimuse puhul.

Esiteks on õpilased reeglina alaealised. Siit tekib kohe küsimus, kas nad on oma õigushüve kahjustamist lubama võimelised (s.t kas nende antud nõusolek omavaheliseks kakluseks on teadlik ja vabatahtlik). Karistusõiguse teoorias ollakse seisukohal, et nõusolekuvõimelisus tuleb tuvastada faktide alusel ja ükski seadus (ka nt tsiviilseadustiku üldosa seadus ^*23 ) siin määrav ei ole: ka laps võib olla lubamisvõimeline ja täiskasvanu lubamisvõimetu. ^*24 Seega sõltub õpetaja sekkumisõigus faktilistest asjaoludest, s.t konkreetsete õpilaste vaimsetest võimetest, mis teeb sekkumise üle otsustamise õpetajate jaoks raskeks ja olukorra ebamääraseks. Seejuures on võimalik arutleda ka nii, et ehk ei ole muidu nõusolekuvõimelistel õpilastel õigust just kooli territooriumil kaklemiseks nõusolekut anda, sest kaklemisega rikuvad nad eelduslikult kooli kodukorda. Kuid ka selline arutluskäik ei anna sekkuda soovivale õpetajale kindlustunnet juurde, kuivõrd nõusolek on karistusõiguses positiveerimata õigusvastasust välistav asjaolu, mis aga tähendab, et selle kehtivuse üle otsustab oma teadmiste ja kättesaadavate allikate alusel tagantjärele otsustaja (uurija, prokuratuur, kohus), kes aga ei pruugi sellise arutluskäiguga nõustuda. Pealegi, kui vaadelda näiteks kahe täiskasvanud isiku kaklust tänaval, siis hädakaitseseisundit ei teki kummalgi sellele vaatamata, et tänaval kaklemisega rikuvad nad eelduslikult avalikku korda.

Teiseks, isegi kui õpilasi pidada (reeglina) nõusolekuvõimelisteks ja leida, et neil on kooli territooriumil õigus kakelda, kui nad ise selleks nõusoleku annavad, tekib küsimus, mida peab kõrvaltvaataja kakluseks. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et ka õigusvastase ründe tõrjumine võib väliselt jätta mulje vastastikusest löökide vahetamisest ehk tavamõistes kaklusest. ^*25 Seega pole sugugi kindel, et kaklusele peale sattunud õpetaja suudab adekvaatselt tajuda, kas tegemist on omavahelise kaklusega, ühe poole ründega teise poole vastu või hoopiski olukorraga, kus omavaheline kaklus on lõppenud, sest üks pool soovib selle lõpetada või on muutunud võitlusvõimetuks. Õpetajatel, kel lasub vähemalt moraalne, kui mitte õiguslik kohustus koolis vägivalda tõkestada (viimast võib argumenteerida põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ^*26 § 44 lõikele 1 toetudes, sest kool, kes korra peab tagama, ei saa olla midagi muud, kui selle töötajad), lasuks sellistes olukordades justkui kohustus esmalt välja selgitada, millisega kolmest nimetatud olukorrast on tegu, ja alles siis, kui on selgeks saanud, et esineb õigusvastane rünne, asjasse sekkuda. Samas tuleb siinkohal õpetajatele siiski appi karistusõiguslik norm: KarS § 31 lõike 1 järgi ei ole tahtlik tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seega saaks õpetaja vastutuse välistada olukordades, kus ta ei adunud kakluse vastastikkust, näiteks KarS § 121 järgi põhjendusega, et nimetatud süüteo toimepanemine ettevaatamatusest ei ole karistatav. Ometi ei ole selline arutluskäik rahuldav nende jaoks (k.a selle artikli autor), kes leiavad, et õpetajatel peaks olema õigus füüsiliselt sekkuda õpilaste omavahelisse kaklusesse. Nimelt ei ole reeglina pealtvaatajatel tõepoolest õigust omavahelisse kaklusesse sekkuda, sest pooled soovivad oma arved ise klaarida, ja nagu eespool märgitud, puudub neil kaitsetahe. Ometi tekib siinkohal selge vastuolu, mis on ühtlasi ka kolmas tingimus, mille poolest õpilaste kaklus erineb tavalisest kaklusest: ühelt poolt ei tohiks kaklusele peale sattunud õpetajad asjasse sekkuda, teiselt poolt peaksid nad aga koolis tagama korra, mida õpilased on kaklema asudes rikkunud. Selget lahendust õigus sellele dilemmale praegu ei paku.

3. Hädakaitse rakendamine koolides vaimse ründe situatsioonides

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma praktikas rõhutanud, et hädakaitseseisundi tekkimiseks peab rünne olema küll õigusvastane, kuid ei pea olema koosseisupärane tegu. ^*27 Kriminaalkolleegium põhjendab oma seisukohta samas järgmiste argumentidega: „Süüteokoosseisude kujundamisel on olulisel kohal hinnang ühe või teise käitumisviisi karistusõigusliku sanktsioneerimise üldisele proportsionaalsusele ja otstarbekusele, mistõttu ei ole võimalik välistada olukordi, kus üksikisiku jaoks talumatult intensiivne rünne õigushüvele ei ole kuriteona ega väärteona karistatav. Samas võib ka suhteliselt mõõdukas hädakaitsetegevus sellise ründe tõrjumiseks juba vastata süüteokoosseisule. Kõnealusel juhul ei saa riik nõuda, et isik ohverdaks oma kaitseõiguse üldistele kriminaalpoliitilistele kaalutlustele.“ Kõnealuses kaasuses jaatas kriminaalkolleegium hädakaitseseisundi esinemist olukorras, kus A solvas B-d, mille peale B A-d enda kaitseks lõi. Hädakaitseseisundis oli Riigikohtu argumentatsiooni kohaselt solvatu.

Praktikas ei ole hädakaitseseisundi tuvastamine sellistel juhtudel aga kuigi lihtne ja tekitab mitmeid küsimusi. Esiteks: kui tõsine peab olema solvang, mille puhul saab hädakaitseseisundit jaatada? On selge, et ühiskonnaliikmed peavad taluma mitmeid halvastiütlemisi, sest vastasel juhul lõhestaks ühiskonda põhjendamatud vägivallapuhangud inimeste poolt, kes kaitsevad oma head nime. Mingisuguse piirini peavad inimesed teiste solvanguid taluma ja üritama neid üksnes sõnadega pareerida, kui tahavad rahumeelselt koos eksisteerida. Teiseks, isegi kui solvang tingib hädakaitseseisundi, siis tekib küsimus, kui kaua see seisund kestab. Karistusõiguse dogmaatikas kestab hädakaitseseisund seni, kuni rünne on vahetu. Vahetu on rünne, mis seisab vahetult ees, leiab parasjagu aset või kestab veel. ^*28 Raske on kindlaks teha, kas juba väljaöeldud solvangule oleks järgnenud veel midagi (s.t oli tegemist vahetu ründega) või mitte (s.t rünne oli lõppenud). ^*29 Kolmandaks, kaitsetegevus peab olema sobiv. Sobiv on seejuures kaitsevahend, mis tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. ^*30 Probleeme tekitab selle väljaselgitamine, milline solvaja füüsiline mõjutamine vastab sobivuse kriteeriumile. Näiteks tema löömine võib küll olla efektiivne (tunneb valu ja jääb vait), aga ei pruugi seda olla (saab löögist innustust ja räuskab veel hullemini). Sama on tema nügimise, näpistamise, juustest sikutamise jms‑ga. Seega ei pruugi solvaja vaigistamine tegudega, mis vastavad KarS § 121 koosseisule, olla õigustatud. Neljandaks võib solvamise puhul põhimõtteliselt rääkida ka bagatelldeliktist (eriti, kui selle on korda saatnud silmanähtavalt alaealine täiskasvanud isiku suhtes), mille puhul on kaitse ründe vastu hoopiski tavalise hädakaitseseisundiga võrreldes piiratud (sotsiaal-eetiline piirang). Sellisel juhul tuleb võimalusel taanduda või alustada kaitset defensiivselt ja alles seejärel minna üle aktiivsele hädakaitsele. ^*31 Praktiliselt tähendab see, et esimesel kahel juhul on kaitsja tegutsenud hädakaitse piires, kolmandal aga neid ületades. ^*32 Klassiruumis õpetaja või kaasõpilaste solvamise kaasuste puhul oleks selline lahendus aga ebarahuldav: õpetaja ei saa klassist lahkuda (s.t puudub võimalus taanduda), tema passiivseks jäämine kahjustaks tema autoriteeti (s.t puudub võimalus defensiivseks kaitseks), mistõttu on ainus võimalus kaitsta ennast ja kaasõpilasi aktiivselt, vajadusel õpilast ka füüsiliselt mõjutades, mis karistusõiguse teoreetilisi seisukohti arvestades solvangu käsitamisel bagatelldeliktina võiks kaasa tuua hädakaitsepiiride ületamise õpetaja poolt.

Kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika on solvamise kaasustele (koolikontekstis nn Tõstamaa kaasustele) mingigi (kuigi väga üldise) lahenduse pakkunud, siis LaKS § 24 lõige 3 selliseid olukordi üldse ei käsitle. Nimelt nõuab see säte lapse käitumisse sekkumiseks ohtu lapse enda või teise isiku tervisele ning kuigi karistusõiguses käsitatakse tervisena inimese vaimse ja kehalise heaolu seisundit ^*33 , võib lastekaitseseaduse eelnõu seletuskirjast siiski järeldada, et selles sättes peetakse silmas üksnes isikute füüsilist tervist. ^*34 Ühelt poolt võib siinjuures muidugi aru saada seadusandja soovist rõhutada vägivallavaba kasvatust, kuid teiselt poolt ei saa ignoreerida asjaolu, et KarS § 121 on praegusel hetkel Eestis ülekriminaliseeritud, mistõttu pea iga teise isiku füüsiline mõjutamine võib menetleja (ja kannatanu) agaruse korral tuua mõjutajale kaasa kriminaalkorras vastutuse kehalise väärkohtlemise eest. ^*35 Seega on seadusandja lastekaitseseaduse väljatöötamisel valinud ühekülgse probleemikäsitluse ning jätnud õpetajad nn Tõstamaa kaasuste kontekstis samasugusesse teadmatusse, nagu valitses ennegi. Nagu eespool mainitud, annab karistusõigus sellisteks puhkudeks mõningad käitumisjuhtnöörid, kuid selget kindlust õpetajatele selles, kuidas konkreetses vaimse vägivalla situatsioonis käituda, siiski ei paku. Igal juhul ei tohi asjaolu, et lastekaitseseadus vaimse vägivalla olukordi ei käsitle, tõlgendada selliselt, et nendes olukordades õpetajatel hädakaitseõigus puudub – vastupidi, selleks annab neile selgesõnalise õiguse karistusõigus ja asjakohane Riigikohtu praktika.

4. Hädakaitse rakendamine koolides juhtudel, kui laps kahjustab vara

Hädakaitsesituatsioonides võib kaitstavaks hüveks olla mitte ainult isiku vaimne ja füüsiline tervis, aga ka muu õigushüve (nt tema vara). Nii võib õpetajal olla tarvis sekkuda õpilase tegevusse, kui viimane lõhub õpetaja, kooli või kaasõpilase vara või üritab seda näiteks varastada. Siingi on õpetaja tegevus õigustatud vastavalt kas hädakaitsega (tema enda vara kaitse) või hädaabiga (teiste vara kaitse). ^*36 Küll aga võib hüve vähese väärtuse tõttu kõne alla tulla sotsiaal-eetiline piirang ehk nõutavuskriteerium, mida käsitleti eespool solvamise kaasuste juures. ^*37 LaKS § 24 lõige 3 annab selged suunised selle kohta, et sellistel juhtudel ei ole lapse füüsiline mõjutamine lubatud. Ometi võib olla olukordi, kus see on hädavajalik. Autor rõhutab, et ei pea siin, nagu eespoolgi, silmas lapse füüsilist karistamist, vaid tema tegevuse takistamist vajadusel ulatuseni, mis KarS § 121 olemuse tõttu võib tähendada selles sättes toodud kuriteokoosseisu täitmist. Näitena võib tuua olukorra, kus õpilane lõhub teiselt õpilaselt ära võetud vallasasja (nt mobiiltelefoni, tahvelarvutit) või kooli vara (nt klaasist kattega seinastendi, akent) või üritab kellelegi teisele kuuluvat asja varastada. Sellistel puhkudel võib kooli töötaja jääda üksnes sõnu kasutades lapse tegevuse takistamisel abituks, mistõttu teatava füüsilise sekkumise õigus peaks olema talle seadusega tagatud. Jällegi võib asuda seisukohale, et karistusõigusest õpetajatele selleks volitus ka tuleneb, kuid kahe seaduse vastuolu põhjustab paratamatult õpetajate seas ebakindlust ja mitmetimõistmist.

5. Hädaseisundi rakendamine koolides vahetu ohu olukordades

Lisaks hädakaitseolukordadele, mida on eespool kirjeldatud ning millest osa on rohkem problemaatilised ja teised vähem, on olemas ka hädaseisund. See on olukord, kus olemas on küll vahetu oht, kuid see ei tulene isiku õigusvastasest ründest. KarS § 29 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Seega arvestatakse hädaseisundi puhul erinevalt hädakaitsest ka proportsionaalsust, mis tähendab, et tegu on hädaseisundiga õigustatud, kui kaitstav huvi on kahjustatavast ilmselgelt olulisem. ^*38 Näiteks mängivad õpilased vahetunnis koridoris hoogsalt ühe õpilase poolt kooli kaasa toodud palli ning on oht, et nad löövad selle palli aknasse, kahjustades nii kooli vara kui ka akna lähedal seisvate ja vestlevate õpilaste tervist. Hädaseisundile viidates on õpetajal õigus mäng peatada ja pall ära võtta. Selles kaasuses rikkus õpetaja palliomaniku omandiõigust kooli omandi ja teiste õpilaste tervise päästmiseks. ^*39 Hädaseisundi teise näitena võib tuua olukorra, kus väga külmal talvepäeval on kaasõpilased ühe õpilase jope ära peitnud. Nähes, et õpilane hakkab siiski ilma jopeta koolimajast väljuma, et pärast tunde koju minna, on õpetajal õigus ta kinni pidada ning teda kinni hoida, kuni saabuvad vanemad uue jopega. Sellisel juhul on õpetajal õpilase kinnihoidmiseks õigus rakendada ka mõõdukat füüsilist jõudu (õpilase õigus vabalt liikuda vs. oht õues surnuks külmuda).

Eespool kirjeldatud olukorrad näivad olevat LaKS § 24 lõikega 3 kaetud, kuivõrd nimetatud säte ei hõlma üksnes lapsepoolseid õigusvastaseid ründeid, mis ohustavad teiste elu ja tervist, vaid lapse mistahes käitumist, mis tema enda või teise isiku elu ja tervise ohtu seab. Kui aga hädaolukord seisneb mingis muus ohus (nt üksnes oht varale eespool kirjeldatud olukorras, kus õpilased mängivad palli ning on võimalik, et nad löövad selle aknasse, kuid akna juures ei viibi kedagi, kes potentsiaalselt kahjustada saaks), keelab LaKS § 24 lõige 3 lapse füüsilise mõjutamise. Ometi võib lapse tegevuse takistamine (nt tema käest kinni haaramine) sellel momendil olla hädavajalik ning karistusõiguslikku hädaseisundi reeglistikku arvestades ka lubatud.

6. Olukorrad, mida karistusõiguslik hädakaitse ja hädaseisund ei reguleeri, kuid kus füüsiline sekkumine lapse käitumisse võib olla vajalik

Karistusõiguslik hädakaitse ja hädaseisund katavad üksnes piiratud hulga olukordi – nagu öeldud, on vaja kas vahetut rünnet või vahetut ohtu õigushüvele –, millest väljapoole jääb rida situatsioone, kus õpilased rikuvad koolikorda, kuid ei pane toime rünnet ega põhjusta ohtu õigushüvele. Näiteks on sellisteks olukordadeks üldine allumatus koolikorrale: koolitunnis mobiiltelefoniga mängimine, rääkimine, üksteise loopimine asjadega, mis ei tekita potentsiaalselt valu ega kehavigastusi jne. Ka sellistel juhtudel võib õpetajal olla vajadus sekkuda õpilaste füüsilisse puutumatusesse (loomulikult mitte tervisekahjustuse tekitamise hinnaga): näiteks võtta õpilaselt lubamatud asjad käest ära, haarata õpilaselt käsivarrest, et takistada asjade loopimist või et juhtida õpilane klassist välja isiku juurde, kes õpilasega tema käitumisest vestleb. Jällegi jõuame siinkohal probleemini, et sellisel juhul võib näha õpetaja käitumises KarS §-s 121 sätestatule vastavat kuriteokoosseisu. Kehtivas karistusõiguses ei leidu õpetaja sellise tegevuse õigusvastasust välistavat asjaolu (muidugi eeldusel, et õpetaja on üldse täitnud mingi väärteo- või kuriteokoosseisu), kuivõrd tegemist ei ole ei hädakaitseseisundiga (puudub õigusvastane rünne õpilase poolt, kuivõrd iga allumatust ei tohiks kohe käsitada õigusvastase ründena) ega hädaseisundiga (puudub vahetu oht õigushüvele samal põhjusel). Seejuures rõhutab artikli autor, et ta ei arva kindlasti, et kõiki probleeme tuleks lahendada füüsiliselt, kuid märgib, et mõõdukas füüsiline kontakt (käest kinni võtmine, asja äravõtmine jne) võib olla distsipliini tagamiseks vajalik. Isegi kui ka kehtiva õiguse valguses leitakse lõpuks (nt kohtumenetluse tulemusena), et õpetaja käitumine ei vastanud ühelegi kuriteo- või väärteokoosseisule (sh puudus KarS § 121 objektiivne koosseis), oleks õpetajate jaoks kindlam, kui juhtnöörid käitumiseks (sh õigusvastasust välistava asjaolu piiritlemine) sisalduksid seaduses. Kuivõrd karistusseadustik annab volituse sätestada õigusvastasust välistav asjaolu eriseaduses, olekski üks lahendus teha seda lastekaitseseaduses. Praegu on lastekaitseseaduse loojad lähenenud sellele probleemile üksnes õpilasekeskselt ning jätnud analüüsimata olukorrad, mida karistusõiguslik hädakaitse ja hädaseisund ei reguleeri, kuid kus füüsiline sekkumine lapse käitumisse võib olla vajalik.

7. Kokkuvõte

On äärmiselt kiiduväärne, et seadusandja on endale ülesandeks võtnud laste õiguste ja vabaduste tagamise. Ometi tuleb arvestada, et lapse käitumisvabadus võib nii mõnigi kord riivata teiste isikute õigusi ja vabadusi ning isegi osutuda neile ohtlikuks. Kooli kontekstis on sellistel juhtudel sekkumise kohustus õpetajatel, kelle ülesandeks on tagada koolikord. Võib aga juhtuda, et sekkumine tähendab KarS § 121 järgi koosseisupärast tegu, kuivõrd nimetatud koosseis sätestab kehalise väärkohtlemise mõiste äärmiselt laiana. Sellisel juhul võib õpetaja teo õigusvastasus olla välistatud karistusõigusliku hädakaitse või -seisundiga. Samas, kuigi tegemist peaks olema universaalsete õigusvastasust välistavate asjaoludega, ei ole seadusandja nendele omaste põhimõtetega lastekaitseseaduse, täpsemalt LaKS § 24 lõike 3 konstrueerimisel täiel määral arvestanud. Samuti ei ole seadusandja arvestanud asjaoluga, et õpilaste distsiplineerimisel võib õpetajal olla vaja rakendada füüsilist jõudu ka olukordades, mida karistusõiguslik hädakaitse ja -seisund ei hõlma. Artikli autor loodab, et meie ühiskond on mingil hetkel küps mõistma, et koolis ei vaja kaitset üksnes õpilased õpetajate eest, vaid ka õpetajad õpilaste eest ning sel hetkel avatakse lastekaitseseadus uueks, seekord mõlemat poolt arvestavaks diskussiooniks.

Märkused:

^*1 Artikkel põhineb autori poolt koos prof Jaan Sootakiga Eesti Vabariigi õiguskantslerile 2015. aastal koostatud analüüsil „Õiguslik analüüs karistusõigusliku hädakaitse ja hädaseisundi rollist põhiõiguste piiramise alusena lasteasutustes ning hoolekande- ja tervishoiuasutustes“. Arvutivõrgus:[Link] .

^*2 RT I 2001, 61, 364; RT I, 12.03.2015, 21.

^*3 J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 327.

^*4 RT I, 06.12.2014, 1.

^*5 Vt nt M. Teder. Politsei alustas Tõstamaa koolikiusamise juhtumis menetlust. – Postimees, 31.01.2013. Arvutivõrgus:[Link] ; A.‑R. Tereping. Psühholoog: õpetajal peab olema õigus end füüsiliselt kaitsta. – Postimees, 01.02.2013. Arvutivõrgus:[Link] ; S. Pärismaa. Et erikooli õpetaja ei jääks jänni. – Õpetajate Leht, 19.09.2014. Arvutivõrgus:[Link] .

^*6 See seisukoht on vaieldav, kuid kuna käesoleva artikli kontekstis pole see oluline, ei ole seda seisukohta toetavaid ja ümberlükkavaid argumente siin pikemalt käsitletud.

^*7 K. Kühl. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2002, lk 77.

^*8 State v. Abbott, 36 N.J. 63, 174 A.2d 881 (1961), p 884.

^*9 J. Dressler. Understanding Criminal Law. 2. Ed. New York, San Francisco: Matthew Bender &Co 1995, lk 204.

^*10 A. Soo, J. Sootak. Hädakaitseõigus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimase kümnendi praktikas. – Juridica 2014/2, lk 151.

^*11 Karistusseadustikus on selleks eelkõige KarS § 121, s.t kehaline väärkohtlemine. Lisaks on karistusseadustikus sätestatud rida muid vägivallategusid, sh ähvardamine (KarS § 120). LaKS § 24 lg‑t 1 lugedes jääb mulje, et seal peetakse väärkohtlemise all silmas ka selliseid tegusid, mis karistusseadustiku järgi karistatavad ei ole (nt kehaline mõjutamine, mis ei ole hõlmatud KarS § 121 koosseisuga).

^*12 J. Sootak (viide 3), lk 372–378.

^*13 Samas, lk 378.

^*14 A. Soo, J. Sootak (viide 10).

^*15 RKKKo 25.03.2004, 3-1-1-17-04, p 10.3.

^*16 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. J. Sootak, P. Pikamäe (koost.). 3., täiend. ja ümbertööt. vlj. Tallinn: Juura 2009, § 28 komm. 9.2, lk 105.

^*17 RKKKo 22.09.2010, 3-1-1-60-10, p 17.2.

^*18 RKKKo 20.06.2008, 3-1-1-34-08, p 8.

^*19 Samas.

^*20 K. Kühl (viide 7), lk 95.

^*21 J. Sootak (viide 3), lk 352–353.

^*22 Samas, lk 352.

^*23 RT I 2002, 35, 216; RT I, 13.03.2014, 103.

^*24 J. Sootak (viide 3), lk 411.

^*25 RKKKo 20.06.2008, 3-1-1-34-08, p 8.

^*26 RT I 2010, 41, 240; RT I, 11.03.2015, 16.

^*27 RKKKo 04.02.2005, 3-1-1-111-04, p 11.

^*28 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (viide 16), § 28 komm. 12.1, lk 106.

^*29 Kui ründe lõppemise korral kujutab kaitsja ekslikult ette, et rünne ei ole lõppenud, rakendatakse tema suhtes KarS § 31 lg‑s 1 sätestatut, sest ta eksis õigusvastasust välistavas asjaolus.

^*30 RKKKo 25.03.2004, 3-1-1-17-04, p 11.

^*31 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (viide 16), § 28 komm. 23, lk 109.

^*32 J. Sootak (viide 3), lk 373.

^*33 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (viide 16), § 118 komm. 1.2, lk 373.

^*34 „Igal juhul on lapse ohjeldamiseks jõu kasutamine lubatud ainult juhul, kui oht lapse enda või kellegi teise elule või tervisele on niivõrd otsene ja vahetu, et ülejäänud vahendid peale jõu kasutamise ei ole võimalikud.“ Vt Seletuskiri lastekaitseseaduse eelnõu juurde, SE 677, lk 57. Arvutivõrgus:[Link] .

^*35 Olukorda on tabavalt kirjeldanud P. Randma. Kehaline väärkohtlemine karistusseadustiku uues redaktsioonis. – Juridica 2015/3, lk 210–218.

^*36 Seejuures on lubatud ka kooli vara kaitsmine, sest hädakaitset võib kohaldada nii riigi kui ka eraõiguslike juriidiliste isikute fiskaalhuvide korral. Vt J. Sootak (viide 3), lk 351.

^*37 Samas.

^*38 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (viide 16), § 29 komm. 6, lk 112.

^*39 Iseasi, kas õpetaja käitumises on üldse võimalik tuvastada kuriteokoosseisu, mis tingiks hädaseisundi kontrolli vajaduse. Kui aga palli kättesaamiseks peab õpetaja rakendama füüsilist jõudu – nt haarama korraks õpilasel käest, millega põhjustab viimasele mõõdukat valu (kuid mitte tervisekahjustuse) –, on olukord juba hoopis teine.

• süütegu
• isikuvastased süüteod