Kokkuvõte

1. Sissejuhatus

Kohe alguseks tuleb öelda, et Euroopa Liidu direktiivide otsese õigusmõju tähtsus õigustekaitsevahendina on vaieldav. Akadeemilises kirjanduses on väidetud, et otsese õigusmõju doktriin on minetamas oma tähtsust, et õiguse rakendamise üldiste arengute valguses ei ole enam vajadust otsese õigusmõju doktriini järele selle praegusel kujul. *1 Sellele vaatamata on otsese õigusmõju doktriinil praktiline tähendus Euroopa Ühenduse õiguses. Eestil kui tulevasel liikmesriigil on kohustus tagada nimetatud doktriini siseriiklik rakendamine.

Otsene õigusmõju ja õiguse ülimuslikkus on Euroopa Ühenduse õiguskorra unikaalsed tunnusjooned. Otsese õigusmõju doktriin on viinud Euroopa Ühenduse õiguse siseriiklikesse kohtutesse, aidates sellega kaasa Euroopa Ühenduse õiguse aktsepteerimisele siseriiklikes kohtutes õigusena, mida tuleb neil kohtutel rakendada. *2 Kuna otsese õigusmõju doktriin on olnud Euroopa Ühenduse õiguse kohaldamisel olemuslikult tähtis, ei saa pidada piisavaks direktiivi ja siseriikliku õiguse vaheliste vastuolude lahendamist pelgalt Euroopa Kohtus. *3 See on üks põhjus, miks käesolev artikkel käsitleb otsese õigusmõju doktriini kohaldamist siseriiklikes kohtutes.

• Euroopa Liit
,
• Keskkonnaõigus
,
• õigusemõistmine
,
• haldusõiguse põhimõisted ja printsiibid