Kokkuvõte

F. Liszti psühholoogilise süüteomõiste järgi oli ettevaatamatus koos tahtlusega üks süüvorme, määratledes kergemeelsuse ja hooletusena teo subjektiivse omistamise alumise piiri. Psühholoogilise süümõiste võttis üle ka nõukogude karistusõigus ning see oli Eestis kasutusel kogu kriminaalkoodeksi kehtivusaja. Finalistlikule deliktistruktuurile vastava isikulise ebaõigusteooria järgi avaldub karistusväärne ebaõigus mitte üksnes koosseisu objektiivsetes tunnustes, vaid ka isiku psüühilises suhtumises tehtavasse. Seega kuulub tahtlus subjektiivsesse koosseisu ega ole enam süüvorm. Ettevaatamatuse deliktistruktuuri küsimused jäid finalismis aga mõneti lahtiseks; eelkõige oli kahtluse all ettevaatamatuse objektiivse külje eripära. Õigusdogmaatika areng on siiski näidanud, et ettevaatamatuse ebaõigus ei seisne mitte lihtsalt objektiivselt tehtud või juhtunus, vaid on olemas ka spetsiifiline objektiivne külg. Ettevaatamatust ei peeta enam lihtsalt süüvormiks, vaid sellel on oluline eripära, mis kujundas sellest iseseisva tuletisdelikti. Nimetatud põhimõtteliste muudatustega tuleb arvestada ka karistusseadustiku kohaldamisel.

• süütegu
,
• liiklussüüteod
,
• isikuvastased süüteod
,
• tsiviilõiguste teostamine
,
• riigivastased süüteod
,
• varavastased süüteod
,
• ametialased süüteod
,
• üldohtlikud süüteod
,
• kaitseteenistusalased süüteod