Kokkuvõte

1. septembrini 2002 kehtinud kriminaalkoodeks ei defineerinud kaastäideviimist. Seetõttu tuli siiani kaastäideviimise määratlust otsida Riigikohtu praktikast. Seevastu praegu kehtiva karistusseadustiku § 21 lõige 2 sätestab seaduse tasandil kaastäideviimise abstraktsed eeldused, nähes ette, et kaastäideviimisena on käsitletav ühine ja kooskõlastatud süüteo toimepanemine vähemalt kahe isiku poolt.

Artiklis vaadeldakse, kas ja mil määral on Riigikohtu praktika kaastäideviimise vallas ühitatav uuest karistusseadusest tulenevate dogmaatiliste skeemidega. Autor jõuab järeldusele, et ühest arusaama kaastäideviimise mõistest ja alustest kriminaalkoodeksi järgses kriminaalõiguses ei ole. Riigikohtu praktikas on püütud kaastäideviimist sisustada kord nõukogude kriminaalõigusest ülevõetud käsitlustega (kaastäideviimine kui kõigil täideviijatel ühise kuritegeliku eesmärgi olemasolu), kord saksa karistusõigusteaduse poolt välja töötatud kaasaegsete teooriatega (kaastäideviimine kui kõigi täideviijate poolne võrdne teovalitsemine), neid siiski lõpuni aktsepteerimata ja rakendamata. Kolmanda teena on Riigikohtu praktikas kaastäideviimise tunnuseid püütud ka iseseisvalt täpsustada, rõhutades süüteokoosseisu objektiivse külje vahetut realiseerimist kõigi täideviijate poolt ja nende vahetut viibimist sündmuskohal, millega on sisuliselt lähenetud formaal-objektiivsele teooriale.

Artikli autori arvates tuleks põhimõtteliselt toetada kaastäideviimise määratlemise jätkamist materiaal-objektiivse teooria kaudu ka karistusseadustiku § 21 lõike 2 põhjal, käsitledes seda edasistes kõrgema kohtu lahendites vajalikul määral põhjalikumalt.

• süütegu
,
• karistuse kohaldamine
,
• ametialased süüteod
,
• varavastased süüteod
,
• isikuvastased süüteod