Menüü

Kokkuvõte

1. juulil 2004 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku § 202 lõige 1 sätestab võimaluse lõpetada kriminaalmenetlus, mille esemeks on teise astme kuritegu, juhul kui kuriteos kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur, ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse esitab kohtule prokuratuur. Selline on üldreegel, millest erandi sätestab sama paragrahvi lõige 7. Sellega antakse prokuratuurile võimalus kriminaalmenetlus iseseisvalt lõpetada juhtudel, kui kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa sanktsioonis ei ole ette nähtud vangistuse alammäära või on ette nähtud vaid rahaline karistus. Kuivõrd karistusseadustiku eriosa sanktsioonid teise astme kuritegude eest ei näegi reeglina ette vangistuse alammäära, vaid üksnes ülemmäära, muutub erand sisuliselt reegliks, s.t prokuratuuril ongi reeglina kriminaalmenetluse iseseisva lõpetamise võimalus.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, mille Eesti Vabariik ratifitseeris 13. märtsil 1996, sisaldab mitmeid kriminaalmenetluslikke põhiõigusi. Artiklis käsitletakse valikuliselt mõningaid probleeme, mis seonduvad kriminaalmenetluse lõpetamisega kriminaalmenetlusseadustiku § 202 alusel ning selle kooskõlaga Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõigetest 1 ja 2 tulenevate põhiõigustega.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse