Kokkuvõte

Veidi enam kui kümme aastat tagasi, 2. juunil 2014, tegi Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjas 3-2-1-51-14 otsuse, milles ta ei nõustunud kassatsioonkaebuse väitega, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 652 lõike 5 kohaselt võib ringkonnakohus tõendeid maakohtust erinevalt hinnata ainult juhul, kui maakohus on tõendeid hinnates rikkunud menetlusõiguse norme. Riigikohus leidis, et nimetatud sätte kohaselt võib ringkonnakohus koguda, uurida ja hinnata uuesti maakohtus kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid mh siis, kui pool vaidlustab maakohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud faktilise asjaolu. Kuna hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu tuvastatud asjaolu, et laenuandja ei andnud laenusaajale raha üle, võis ringkonnakohus Riigikohtu arvates uuesti hinnata selle asjaolu tõendamiseks esitatud tõendeid.

Käesoleva artikli autorit huvitas, kas ringkonnakohtud on hagimenetluses järginud Riigikohtu eelnimetatud seisukohta. Uurides ringkonnakohtute praktikat, selgus, et Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium on seda teinud, kuid Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium mitte. Küsimus on selles, kas apellatsioonkaebuse korral, milles vaidlustatakse maakohtu otsus tõenditel põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus alati hindama maakohtu hinnatud tõendid või tegema seda üksnes siis, kui maakohus on tõendite hindamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.

• kohtulahend
,
• tõendid