Menüü

Kokkuvõte

Lepingu notariaalne tõestamine on lepingu sõlmimise kõige tugevam vorm. Notariaalselt tõestatud lepingu eelis ei ole ainult väiksem tõendamiskoormis vaidluse korral, vaid teatud juhtudel saab sellisest lepingust tulenevaid nõudeid sundkorras maksma panna ilma eelnevalt kohtusse pöördumata. Samas ei ole Eestis täitedokumendiks kõik notariaalselt tõestatud lepingud, vaid ainult osa neist. Seejuures on täitedokumendi puhul katsetanud igasuguseid variante alates sellest, et lühikese ajavahemiku vältel olid täitedokumendiks ka notariaalselt tõestamata lepingud, kuni olukorrani, kus lepingutest olid sundtäidetavad vaid hüpoteegi- ja pandilepingud. Praegu kehtiva täitemenetluse seadustiku vastuvõtmisel 2006. aastal oli täitedokumentide loetelus kaks notariaalset lepingut: sundtäitmise klausliga hüpoteegi, sealhulgas laevahüpoteegi seadmise leping ja „rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele“. Erinevaid sundtäidetavaid lepinguid hakkas seadusesse kiiresti järjest lisanduma.

Praktika on näidanud, et pärast võlgujäämist ei tule võlgnik enam notari juurde sundtäitmise kokkulepet sõlmima, mistõttu on sellise kokkuleppe täitedokumendi staatus täna sisutu ja võlausaldaja jaoks kasutu. Ka ei ole ühekaupa täitemenetluse seadustikku lepinguliikide lisamine kooskõlas õiguskindluse ja õigusselguse põhimõttega, samuti võlausaldajate võrdse kohtlemisega. Autor teeb ettepaneku töötada välja seadusemuudatus, mis üheselt mõistetavalt taastab notariaalselt tõestatud lepingu rahalise nõude puhul täitedokumendina.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse