Kokkuvõte

Euroopas on sel aastal andmekaitseteemaliste arutelude keskpunktis kauaoodatud Euroopa Liidu andmekaitsereform ning selle raames vastu võetud uus isikuandmete kaitse üldmäärus. Reformi eestkõnelejad on lubanud, et uus üldmäärus aitab paremini tagada üksikisikute õigusi andmete töötlemisel.

Kui vaadata aga lähemalt, torkab silma, et enamiku arutelude puhul jääb täpsemalt määratlemata see õigus, mille kaitsmise eest väljas lubatakse olla. Mida isikuandmete kaitse endast õigupoolest kujutab ning milline on selle õiguse tuum? Kas andmekaitse hõlmab üksnes isikuandmete kaitset? Kas isikuandmete kaitset saab samastada eraelu puutumatusega? Teisisõnu: kuidas reguleerida õigust, mida seni ei ole suudetud isegi määratleda? Käesoleva käsitluse eesmärgiks on võtta aeg maha päevakajalises andmekaitse arutelus ja heita pilk küsimusele, kuidas isikuandmete kaitse õigust defineerida. Selleks annab autor esmalt ülevaate isikuandmete kaitse õiguse kujunemisloost. Seejärel peatutakse Euroopa Liidu vastaval õiguslikul raamistikul, milles õigus isikuandmete kaitsele on iseseisva põhiõigusena sätestatud. Analüüsitakse küsimust andmekaitse kui põhiõiguse sisu ning iseloomu kohta, mida õigustab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 8 iseseisev sätestamine eraldi artikliga 7 tagatud õigusest privaatsusele. Autor avab põgusalt ka andmekaitse üldmääruse sisu. Üksikute normide käsitlemise asemel annab autor ülevaate käesoleva aasta veebruaris Saksa Bundestag’i avatud ekspertide asjaomasest arutelust.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• Euroopa Liit