Menüü

Kokkuvõte

Tavapäraselt on iga riigi kohtute pädevus olnud piiratud üksnes nende asukohariigi territooriumiga – riikide suveräänsust rikuks see, kui ühe riigi kohtud toimetaksid õigusemõistmist teiste riikide territooriumil. Sellest üldpõhimõttest on riikidevaheliste kokkulepete tulemusel praktilisest vajadusest lähtudes siiski sageli kõrvale kaldutud. Näiteks võib kohtumenetluses sageli vajalikuks osutuda koguda tõendeid (nt kuulata ära tunnistajaid ja menetlusosalisi, teha ekspertiisi või korraldada vaatlust) välisriikides, mistõttu on riigid aeg-ajalt kokkuleppeliselt lubanud välisriikide kohtutel vastavaid menetlustoiminguid oma territooriumil teha.

Käesolevas artiklis selgitatakse lugejale, millised on erinevad riikidevahelised kokkulepped, mis tõendite rahvusvahelist kogumist võimaldavad, kuidas toimub tõendite välisriigis kogumine Eesti kohtumenetluses ning millised on Eesti kohtute kohustused välisriigi kohtutele tõendite kogumiseks abi osutamisel. Seejuures käsitletakse lähemalt tõendite rahvusvahelise kogumise eri režiime, täpsemalt tõendite kogumist Eesti õigusabilepingute, Haagi 1970. aasta tõendite kogumise konventsiooni, Euroopa Liidus kehtiva tõendite kogumise määruse ning riigisiseste õigusaktide (Eesti puhul tsiviilkohtumenetluse seadustiku) alusel.