Kokkuvõte

Viimase aja praktikas on suuremat tähelepanu pälvinud kriminaalasjad, kus teo toimepanemise üheks osaliseks on olnud riiklike menetlusorganitega varjatult koostööd teinud isikud. Mainitud olgu kasvõi hiljuti Eestis lahvatanud altkäemaksuskandaali liikluspolitsei ridades, kus altkäemaksu võtjate avastamiseks kasutati muuhulgas matkimist. Matkimise küsimuses on oma seisukohta avaldanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, tõsi küll, seda seni vaid ühes kriminaalasjas, mida on kirjanduses kriitiliselt analüüsitud.

Autor ei sea endale eesmärgiks kaitsta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjassepuutuvat lahendit. Ülemäära ei viidata ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses öeldule. Esmajoones vaadeldakse artiklis, kuidas on Eesti mõistes süüteo matkimine lahendatud teistes riikides (eelkõige Saksamaal ja Inglismaal) ning viidatakse mõnedele üldistele asjaoludele. Uuritakse ka, kas Riigikohtu kriminaalkolleegium on siiski läinud teoprovokatsiooni küsimuse lahendamisel lubamatult kaugele teiste riikide ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga võrreldes, nagu Riigikohtu otsust kritiseerinud autorid on väitnud.

• süütegu
,
• tõendamine kriminaalmenetluses