Kokkuvõte

Töövõimetus kui sundosa saamise tingimus on tekitanud viimastel aastatel Eesti kohtu- ja notariaalpraktikas probleeme ning vaidlusi. Seda isegi sel määral, et Riigikohtu üldkogul on tulnud selles asjas oma seisukoht kujundada. Nimelt palus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi täiskogu 19. oktoobril 2004 põhiseaduslikkuse järelvalve menetluse raames Riigikohtu üldkogul anda hinnang pärimisseaduse § 104 vastavusele põhiseaduse §-le 32 koostoimes põhiseaduse §-ga 11 ja vastata küsimusele, kas abi mittevajavate ja sealhulgas faktiliselt töövõimeliste pärimisseaduse §-s 104 loetletud isikute sundosa saamise õigus on kooskõlas põhiseaduse § 32 lõikest 4 tuleneva põhimõttega, mille järgi pärimisõigus on tagatud.

Pika ning põhjaliku arutelu tulemusel jõudis Riigikohtu üldkogu 22. veebruaril 2005 seisukohale, et põhiseadusele vastab vaid selline pärimisseaduse § 104 tõlgendus, mis seob sundosa saamise õiguse faktiliselt töövõimetu seadusjärgse pärija abivajadusega. Riigikohtu üldkogu 17 liikmest oli sellise otsuse poolt 12 kohtunikku. Viit Riigikohtu kohtunikku taoline otsus aga ei rahuldanud ning nad lisasid sellele oma eriarvamused.

Artiklis avatakse kõrvaltvaataja pilgu läbi ning õiguse tõlgendamise põhimõtteid appi võttes need mõõdupuud ja meetodid, millest lähtuvalt Riigikohtu üldkogu oma seisukoha kujundas. Otsustusprotsessi terviklikkuse huvides on vaatluse alla võetud samuti eriarvamusele jäänud Riigikohtu kohtunike seisukohad.

• sundosa
,
• pärimisõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• õigusemõistmine