Menüü

Kokkuvõte

Professor R. Narits märkis Eesti ülikooli 80. aastapäevale pühendatud aktusel peetud ettekandes, et „omariikluse tingimustes peab õiguslike lahenduste leidmine tuginema riigi poolt langetatud poliitilistele valikutele ning need ei saa kuidagi a priori tuleneda teistest riiklikult organiseeritud ühiskondadest; juriidilised lahendused ise saavad olla ilmselt teatud ratsionaalsed kompromissid; vastavatele kompromissidele tuleb aga osata ja tahta minna“. Kõneleja pidas nähtavasti silmas seda, et vaatamata taastatud omariikluse perioodi lühidusele ei saa mõne teise riigi õigusnorme loodavasse õiguskorda mehaaniliselt siirdada. Öelduga saab vaid nõustuda. Kuid kas oleme seda põhimõtet suutnud ka järgida?

Artiklis käsitletakse ühte karistusõiguse ja kriminaalmenetluse valdkonda kuuluvat küsimust: kokkuleppemenetluse ja süü suuruse vahekorda. Esimene pärineb Anglo-Ameerika menetlusmudelist, teine Mandri-Euroopa karistusõigusest. Autori tees on järgmine: Eesti kriminaalmenetluses omaksvõetud Anglo-Ameerika võistleva menetluse elemendid, kus kokkuleppemenetluses sõlmivad prokurör ja süüdistatav kokkuleppe faktiliste asjaolude, süüdistuse ja karistuse kohta ning kohtuniku ülesandeks on üldjuhul vaid jälgida, kas kokkuleppe sõlmimisel on järgitud menetlusreegleid, ei ole ühitatavad materiaalõigusliku süü kui karistamise aluse põhimõttega. Artikli eesmärgiks on seda teesi tõestada.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse