Kokkuvõte

5. aprillil 2016 tegi Euroopa Kohus otsuse, mis rõõmustas kõiki, kes tunnevad muret inimõiguste tagatuse pärast Euroopa Liidu liikmesriikides. Nimelt leidis Euroopa Kohus, et kuigi nõukogu raamotsuse 2002/584/JSK artiklis 3 ei ole Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustusliku alusena sätestatud inimõiguste potentsiaalset rikkumist taotlevas riigis, peab täitval liikmesriigil siiski olema erandlikel juhtudel võimalik nõuda taotlevalt riigilt informatsiooni tingimuste kohta kinnipidamisasutuses, kuhu isik taotlevas riigis plaanitakse paigutada. Juhul kui need tingimused rikuvad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 4 (vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3), võib täitev riik vahistamismääruse täitmise edasi lükata. Taotleva riigi kohustus jagada täitvale riigile informatsiooni kinnipidamistingimuste kohta näitab selgelt, et Euroopa Kohus ei toetu enam üleliia vastastikuse usalduse põhimõttele, vaid tunnistab reaalset olukorda, kus liikmesriikides on inimõigused tagatud kohati väga erineval tasemel.

Käesolevas artiklis antakse ülevaate nii Aranyosi otsuse faktilistest asjaoludest kui ka eelotsusetaotluses tõstatatud küsimustest, kohtujuristi arvamusest ja Euroopa Kohtu seisukohtadest ning analüüsitakse tekkinud õiguslikku olukorda.

• Euroopa Liit
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses