Menüü

Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Direktiiv 2013/48/EL

Autor:
Number 2018 /6 | Lk 431-440

Kokkuvõte

Artiklisarja esimeses osas (Juridica 2018/5) analüüsiti kahte esimest teekaardidirektiivi, s.o direktiivi 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses ja direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet. Käesolev artikkel käsitleb kronoloogiliselt järgnevat – direktiivi 2013/48/EL –, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega. Kuigi need direktiivid on neli eraldiseisvat dokumenti, moodustavad nad koostoimes üksteisega tihedalt seotud õiguste kogumi, mille eesmärk on tagada, et kahtlustatavad ja süüdistatavad mõistaksid nendele antud õigusi ning saaksid neid kasutada.

Kaitseõiguste teostamise seisukohalt on olulised eelkõige direktiivi artikkel 3 (õigus kaitsjale kriminaalmenetluses), artikkel 4 (kaitsja ja kaitsealuse suhtluse konfidentsiaalsus), artikkel 8 (ajutiste erandite kohaldamise tingimused), artikkel 9 (tingimused loobumisele), artikkel 10 (õigus kaitsjale Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses) ja artikkel 12 (õiguskaitsevahendid). Autor keskendub direktiivi analüüsimisel neile artiklitele.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse