Menüü

Kokkuvõte

Artiklis antakse ülevaade küberruumi puudutava õiguse hetkeseisust rahvusvahelises vaates ja analüüsitakse rahvusvaheliste suundumuste tähendust Eesti julgeolekuasutustele (küber)julgeoleku tagamisel. Artikli käsitlusala on piiritletud kahe huviga: ühelt poolt reageerimine välisriigist lähtuvatele Eesti küberohtudele ja teiselt poolt julgeolekuasutuste nende ülesannete täitmine, millega kaasneb kübervõimete ja taristu kasutamine selliselt, et ei rikutaks teiste riikide rahvusvaheliselt kaitstud õigusi.
Autorid küsivad muu hulgas, kas eraldiseisvat nähtust nimega „küberjulgeolek“ on üldse võimalik õiguslikult sisustada. Selle põhjendamine praktikas on valdkonna horisontaalse integreerituse tõttu osutunud tüsilikuks: digitaalne taristu või nn küberuum on kõigi mõeldavate ühiskondlike funktsioonide võimaldaja ja võimendaja, ning julgeolekuasutustel ei ole küberjulgeoleku tagamisel seetõttu ei eksklusiivset ega isegi selgelt piiritletavat pädevust.
Artikli peamine eesmärk ei ole ise analüüsida rahvusvahelise õiguse allikate kohaldumist küberruumile, vaid anda ülevaade senisest tõlgendamisest (arvestades mh „Tallinna Käsiraamatu“ panust diskussiooni) ja riikide kujunevatest seisukohtadest ning neid sünteesida, keskendudes kaalukamatele suundumustele. Ehkki artikkel kirjeldab üleilmselt relevantseid suundumusi, domineerib käsitluses Euro-Atlandi ehk demokraatlike lääneriikide perspektiiv.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse