Menüü

Kokkuvõte

Kui jälgida ühiskondlikku arutelu, siis peamised ülesanded, mille üldsus karistus(õigus)ele seab, on tasumine ja uute (kuri)tegude ärahoidmine. Need eesmärgid kajastuvad karistusteooriates. Tasumine on omane absoluutsetele ehk retributiivsetele karistusteooriatele ja kuritegude ärahoidmine ehk preventsioon relatiivsetele ehk utilitaarsetele karistusteooriatele. Karistusteooriad kui teoreetilised konstruktsioonid leiavad oma väljundi praktilistes situatsioonides ehk kriminaliseerimisprotsessis ja üksikisikute karistamises. Väga konkreetne sild karistusteooriate ja praktilise elu vahel on Eestis karistusseadustiku (KarS) § 56, mis sätestab karistuse mõistmise alused. See säte võimaldab teha nii järelduse selle kohta, millistest karistusteooriatest Eesti seadusandja lähtub, kui ka anda juhtnöörid karistuse kohaldamiseks igal üksikjuhtumil.

KarS § 56 kriitiline käsitlus on Juridica veergudel juba ilmunud (Juridica 2022/3). Käesoleva artikliga astuvad autorid karistuse mõistmise alustest sammu tagasi ning küsivad, kas ja kuidas karistus tegelikult täidab talle karistusteooriatega seatud eesmärke. Autorid alustavad küsimusest, mis üldse on karistus ja miks see riigi arsenalis peaks olema. Edasi antakse ülevaade sellest, kuidas karistuse eesmärgid tänasel päeval omavahel suhestuvad ja kuidas sellise olukorrani on jõutud. Viimaks analüüsitakse karistuse eesmärkide paikapidavust, toetudes nii õiguskirjanduses avaldatud seisukohtadele kui ka empiiriliste uuringute tulemustele: uuritakse, kas karistusele traditsiooniliselt omistatavad eesmärgid vastavad kaasaegsele (õigus)teaduslikule teadmisele.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse