Menüü

Tagajärje objektiivne omistamine kannatanu provokatsiooni ja teadliku eneseohustamise korral. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2021. a otsus asjas 1-20-3046

Kokkuvõte

Kommenteeritava kohtulahendi näol on esmapilgul tegu üsna tavapärase kehalise väärkohtlemise juhtumiga. Sellele õigusliku hinnangu andmisel said aga määravaks nii tõukamisele eelnenud aastatel toimunud kui ka tõukamisele vahetult eelnev sündmustik.

Autori hinnangul on kommenteeritav lahend järjekordne näide selle kohta, et karistusseadustiku § 121 kohaldamisala võib karistusõiguse ultima ratio põhimõtet arvestades osutuda liialt laiaks. Kommenteeritava lahendi tulemus – süüdistatava õigeksmõistmine – tundub lahendis väljatoodud asjaolusid ning karistusõiguse viimse abinõu põhimõtet arvestades õiglane, kuid selleni viinud õiguslik põhjendus oli varasemat praktikat ning õiguskirjandust arvestades pigem ootamatu. Riigikohus jättis saabunud tagajärje süüdistatava teole objektiivselt omistamata, tuginedes selleks kannatanu teadlikule eneseohustamisele ja teoprovokatsioonile. Kuigi Riigikohus viitas nii teadliku eneseohustamise kui ka teoprovokatsiooni juures varasemale kohtupraktikale, ei olnud neid instituute kordagi sellises kontekstis kohaldatud, samuti ei olnud taolist lahendust välja pakutud eestikeelses õiguskirjanduses.

Autor annab ülevaate Riigikohtu otsusest varasema kohtupraktika ning õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade põhjal. Viimaks tuuakse välja mõningad alternatiivsed õiguslikud lahendused, mis võiksid analoogsetel juhtumitel kaasa tuua õigeksmõistva otsuse ilma täiendavaid objektiivse omistamise kriteeriume loomata.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse